Kasumiahnus keerab turu lukku

Väliskapital on Eesti arengu jaoks oluline ja välismaiste omanike firmades töötab palju Eestis elavaid inimesi. Samas on Eesti väikeettevõtlus parempoolse poliitika tõttu aastate jooksul viidud surmasuhu. Selle mõistmiseks piisab kas või näiteks sellestki, mis on juhtunud meie kaubandusega. Taasiseseisvunud Eesti algusaastatel tekkis väikepoode nagu seeni pärast vihma ja need pakkusid elatist paljudele peredele ning turuväljundit paljudele kohalikele tootjatele. Tänaseks on enamik väikepoode hingusele läinud ja asemele on tulnud ülbed hiid-kaubanduskeskused, kes mõtlevad vaid enesekeskselt oma kasumile ning Eesti kaupa üldjuhul oma riiulitele müüki lubada ei kavatsegi.

Eesti ei ole tühjakslüpsmiseks

Keskerakonna juhitud valitsus on hakanud ohjeldama suurte välisfirmade poolt Eestist maksuvabalt välja viidavaid kasumeid. Eesti ei pea olema teiste riikide lüpsilehmaks. Kehtestamisel on Eesti tütarettevõtete poolt välismaistele emafirmadele raha laenamise piiramise süsteem, mida tehniliselt panditulumaksuks nimetatakse. Kisa selle muudatuse ümber on olnud palju, kuid Keskerakond on õigel teel – välisfirmade kasumiahnuse realiseerimise tagauks tuleb lõpuks ometi kinni panna.

Kasumite väljaviimine ei ole aga ainuke asi, mida Eestis ohjeldama peab. Seisma peab ka nende ärireeglite järelevalve eest, mida välismaine kapital Eesti turul tegutsemiseks kehtestab. Näiteks võib tuua selle, milliseks on kujundatud enamasti välismaise raha poolt dikteeritud kaubanduskettide igapäevane kauplemispraktika ja kuidas need kaubandusketid oma arengut meie turul näevad.

Suurte ja välismaisel kapitalil põhinevate kaubanduskeskuste tegevustaktika Eesti turul on olnud lihtsakoeline ja koosnenud peamiselt kahest sammust: (a) suruda turult välja kohalikud väikekauplused, (b) hakata oma tegevuse abil lüpsma maksimaalset kasumit.

Esimese punktiga ollakse tänaseks kenasti toime tuldud. Eesti väikepoed on nii turutrikkide abil kui ka pikka aega Eestit valitsenud parempoolsete poliitikute toel hävitatud ning kogu turg on suurte kaubanduskettide päralt. Kuna konkurents kohalike kaupluste osas puudub, siis on kaubanduskettidel vabad käed oma reeglite kehtestamiseks.

Teise sammu raames vaadatakse väga hoolikalt, mida ja mis tingimustel üldse müüki võetakse. Müükipandav toode peab olema võimalikult odav, et sellele oleks võimalik maksimaalset kaubanduslikku juurdehindlust rakendada. Samuti peab toode tulema poodi pika maksetähtajaga (maksetähtaeg algab toodangu mahamüügi hetkest), suurtes kogustes ja peab kõige selle juures olema kliendile müüdav suhteliselt soodsa hinnaga. Nendele tingimustele vastavad hästi Hiinas toodetud masskaubad ja muu välismaine odav seeriatoodang. Üldse aga ei tundu sobivat kohalike ettevõtete väikestes kogustes ja tööjõudu normaalse palgaga väärtustavates tingimustes toodetud esemed.

Rahavõim ei saa riigi majandust juhtida

Müüki võetakse võimalikult kiiret rahalist kasu toovad tooted, kogu müügitegevus põhineb rahavalemil ja kasuarvestusel. Kohalikud kõrgema omahinnaga ja väiksemates kogustes tehtud tooted lihtsalt raiskavad kaubandushiiglaste arvates nende riiulipinda, ei tooda piisavalt kasumit ja tekitavad majanduslikku ebaefektiivsust. Seega ei ole meie kohalikel tootjatel oma väikeseeriate ja üksikeksemplaridega tänasesse kaubandusvõrku eriti asja.

On tekkinud olukord, kus kaubanduskettide rahavõim on hakanud dikteerima, kellel üldse on võimalik Eestis oma toodangut turustada ja kellel mitte. Hiina ja ka teiste välisriikide masskaubal on tee poelettidele olemas, Eesti tootjatel mitte. See aga omakorda tähendab, et kui Eesti tootjad ei saa oma toodangut müüa, siis pole mõtet seda ka toota. Tuleb tootmine seisata, töötajad koondada, ettevõtted likvideerida, ja kas riigi käest sotsiaalabi küsima hakata või siis hoopiski välismaale minna. Ehk, kui rahavõim hakkab meie majandust suunama, siis käib meie majandus alla – kaubanduses see täna täpselt nii ka on.

Kaubanduskettidel on meie väikepoodide väljasuretamine õnnestunud, kuid väiketootmine on meil endiselt alles. Meil tehakse väga vahvat ja maailma mõistes lausa unikaalset käsitööd, mida pakutakse üle Eesti aset leidvatel käsitöölaatadel. Sellised müügipäevad on kujunenud väga kenaks traditsiooniks, kuid ainuüksi seal müümisest jääb väheks, et käsitöötootjate pikaajalist elujõulisust tagada. Kui kaubandusketid jäävad sellisele toodangule suletuks ka tulevikus, siis pelgalt laatade ja üksikute eripoodide abil Eesti käsitöömeistrid söönuks ei saa, ning varem või hiljem peavad nad oma praeguse ameti meie riigis maha panema.

Kui aga Eesti käsitöömeistrid lõpetavad tegevuse, siis kaotab Eesti majandus, kaotab kultuur ja kaotavad traditsioonid. Rahvuslikku omapära rõhutav käsitöö on Eesti identiteedi ja rahvusliku iseolemise üheks oluliseks tugisambaks. Kui see alustugi langeb, siis on see korvamatuks kahjuks nii meile kui ka kõikidele järeltulevatele põlvedele.

Eesti tarbija ei kuulu kaubanduskettidele

Keskerakonna juhitud valitsus on tõsiste sammudega alustanud Eesti elu korraldamist. Tänast kaubanduskettide praktikat kohalike tootjate ignoreerimisel vaadates on selge, et üks järgmisi samme keskerakondliku valitsuse poolt peaks olema kaubanduskettide tegevuse reguleerimine. Eesti tarbija ei kuulu kaubanduskettidele ja kaubandusketid ei saa väikeses ringis otsustada, et meie inimesed jäetakse ilma võimalusest osta kaubanduskettides kohalikke tooteid. See ei ole õige praktika ja selle vastu peab riik tegevusse astuma.

Eestis kehtib turumajandus, kuid kui vaba turg on viinud asjad niikaugele, et kogu turuvõim on väikese arvu mõjuvõimsate poekettide käes ja need poeketid on otsustanud Eesti toodangut mitte turustada, siis on see valitsuse tasemel probleem, ja riiklik sekkumine on õigustatud. Kaubanduses võib ja peabki järgima turumajanduslikke printsiipe, kuid kui on tekkinud olukord, kus kaubandusketid hakkavad ühiselt tegutsedes turgu kontrollima ja otsustama, milline meie jaekaubandus välja näeb, kes on sinna oodatud ja kes mitte, siis ei ole tegemist enam turumajandusega. Siis on tekkinud monopoolsele olukorrale sarnane olukord, ja monopolide ohjeldamisega tegeldakse igal pool maailmas. Tuleb tegelda ka meil.

Keskerakonna juhitav valitsus on väiketootjate probleemist teadlik ja tuleb kohalikele ettevõtjatele appi. Käsitöömeistrid ja teised kohaliku toodangu tootjad, palun pidage vastu! Ärge andke alla, ärge sulgege oma ettevõtteid, ärge koondage oma töökohti, ärge visake ära oma tööriistu!

Turgu ei saa monopoliseerida ja turg avatakse kõigele. Eestis toodetakse fantastilisi asju ja kõigil Eesti inimestel on õigus neid osta, ka kaubanduskeskuste vahendusel. 

TOOMAS PAUR,

Riigikogu liige, Keskerakond

[fotoallkiri]  KOHALIK TOODANG: Kaubanduskettidel on väikepoodide väljasuretamine õnnestunud, kuid väiketootmine on endiselt alles. Eestis tehakse vahvat käsitööd, mida pakutakse käsitöölaatadel. Fotol käsitöölaat 2014 Märjamaa päevade ja folgi ajal. Foto autor: Tiina Gill, Märjamaa avalike suhete spetsialist.

Jaga |