100 aastat hiljem – vaatame julgelt tulevikku

Üleeile 100 aastat tagasi sai Eestimaa Päästmise Komitee loomisega alguse peadpööritavate sündmuste ahel, mis päädis Eesti omariikluse väljakuulutamisega. Tähistades 24. veebruari, tähtsustame esmalt Ajutise Valitsuse loomist. Kui aga pidada valitsuse loomisega võrdväärseks riikliku iseseisvuse avalikku deklareerimist, võiksime tähistada ka 21. veebruari, mil iseseisvusmanifesti tekst heaks kiideti. Või hoopis 23. veebruari, mil see esmakordselt avalikkusele ette loeti. Kõiki neid samme, nagu asjaosaliste omavahelist mõistmist, otsustavust ja koostööd, oli möödapääsmatult vaja, et jõuda Eesti Vabariigini.

Tähistagem juubelinädala raames lisaks ajaloolistele sündmustele ka kõiki viimase aja saavutusi: meie riigi iseseisvus on paremini kaitstud kui eales varem ning äsja lõppes Eesti esimene ja väga edukas eesistujakogemus Euroopa Liidus. Meie kodumaa tuntuse ja rolli tugevdamine rahvusvaheliste riikide kogukonnas on meie kõigi ühine saavutus.

Samuti hiilgavad tähelepanuväärsete tulemustega rahvusvahelisel areenil meie kooliõpilased, teadlased ja kunstnikud. See näitab selgelt, et tugev algharidus ja jätkuv ühiskondlik toetus aitavad jõuda tippu nii teaduses ja spordis kui ka kultuuris. Meie vaimne rikkus on rahva elujõulisuse üks tähtsaimaid näitajaid ja selle eest tuleb pidevalt hoolt kanda. Ainult nii tagame eestluse püsimise. 

Me ei ole nii arvukas rahvas, et saaksime endale lubada ainsagi inimese ükskõiksust meie riigi käekäigu vastu. Ja me ei taha olla rahvas, kelle riik lubab endale hoolimatust ainsagi siin elava inimese suhtes. Meil tuleb soovida ja suuta omavahel suhelda ning suhestuda, luua ehe ja tugev side iga Eestimaa inimesega. Ainult üheskoos ja üksteist hoides saame olla edukad, tugevad ja ühtsed.

Praegu teame, et tähtsam kui kiire ühiskondlik muutus, on inimeste heaolu. Me kõik soovime, et meiega arvestataks, et meie häält kuulda võetaks, et meid hinnataks sõltumata meie soost, rahvusest, vanusest või elukohast. Esimene samm taolise turvatunde loomisel on tunnistada iga inimese õigust inimväärikale elule. Kuulata enam neid, kes on harjunud vaikima. Kartmata, et seeläbi satub meie pühendumus eesti rahva, keele ja kultuuri hoidmisel kahtluse alla.

Tee kaasavama riigi suunas on pikk ja keeruline, kuid julgete päralt on maailm. Tänu meie esivanemate söakusele on meil täna oma riik. Nii et x – väärtustagem kõrgelt seda vaimuteravust, mille andis meile nii 1918. kui ka 1991. aastale eelnenud poliitiline võitlus ning mis avaldub võimes mõista iga inimese olukorda, vajadusi ja püüdlusi.

Eestimaa inimeste maailmanägemused ja elukogemused ei ole ühetaolised, kuid hingetasandil oleme siiski väga sarnased. Seetõttu on sügavalt ebaõiglane lõhestada ühiskonda, rääkides ikka veel „meist“ ja „neist“. Rääkida „muulastest“ ning „mitte-kaasmaalastest“. Sügav lugupidamine enda ja teiste rahvaste elukäigu vastu on see, mis teeb meid suureks, mitte niivõrd meie asuala mõõtmed ja rahvaarv. Ma tean, et Eestimaal on suur hing.

Töötagem nüüd rohkem kui eales varem ühiste eesmärkide nimel, ja mitte üksteise vastu. Mõelgem enam oma kaasmaalastele, solidaarsusele ning empaatiale. Mõelgem sellele, mida me saame ilusama, õiglasema homse heaks ära teha, ning mitte sellele, mida me ei saa teha.

Vähesed meie esivanemad söandasid sajandi eest unistada, et meil on õnn ja rõõm alustada 2018. aastal Eesti Vabariigi juubelinädala tähistamist. Kuid siin me oleme, 100 aastat hiljem. Terved, tugevad, vabad. Vaatamas julgelt tulevikku.

KESKMÕTE: Vähesed meie esivanemad söandasid sajandi eest unistada, et meil on õnn ja rõõm alustada 2018. aastal Eesti Vabariigi juubelinädala tähistamist. Kuid siin me oleme, 100 aastat hiljem. Terved, tugevad, vabad. Vaatamas julgelt tulevikku.

JÜRI RATAS,

peaminister, Keskerakonna esimees

Jaga |