Kage-biitlid Eestis

JAANUS KÕRV,      16. märts 2005


Kuigi kunagiste organitega pole Liverpooli karvased ehk kunagi koostööd teinud, oli KGB samasugune kultusbänd NLiidu vundamendis kui biitlid maailma muusikas. Antagu loll võrdlus andeks.
Koputajatest hakati avalikult rääkima juba enne, kui Tiit Madisson temale teada olevatel põhjustel oma toimiku ära pätsas.
Tänaseks on oma koostöö kolmetähelise organisatsiooniga üles tunnistanud vaid kaks patukotti: Ville Sonn ja Urmas Nagel. Sonnist pole viimastel aastatel midagi kuulda, Nagel tõmbas aga juba ammu patukahetsuse märgiks vaimuliku rüü selga, peab jumalateenistusi ja teeb seda südamest.
Mõlema mehe ülestunnistustest, miks neist said koputajad, kumas põhjusena läbi vähene sissetulek viinalembuse rahuldamiseks.

Suuremat kala ekspresident Lennart Meri näol üritati küll landiga kaldale vinnata, kuid tamiil jäi nõrgaks ja "hõbe-valge" vastu paisatud süüdistused kadusid taas sügavasse vette. Kuid küsimused jäid: kuidas sai rahvavaenlase poeg märkamatult kiitusega ülikooli lõpetada ning sama märkamatult mööda Euroopat elada-kolada?

Umbes samal ajal kui Rein Lang KGB dirigeeritavasse Injurkollegija pillirühma vastu võeti, toimus ühes Eestimaa maakonnalinnas intsident, millest teavad vähesed. Kohvikklubi õhtule oli kutsutud Lembit Sibul, kes õhtu edenedes koos pidulistega ülemeelikuks muutus ja südaöö paiku Brezhnevit parodeerima hakkas. Rahvas oli vaimustuses, Sibul aga sai mõne aja pärast aastase esinemiskeelu.
Juba siis sosistati „tegelasest", kes Sibula n-ö maha lükkas. Kuid „tegelane" toimetas oma toimetamisi partkomis edasi, oli ju vastav kõrgem hariduski Leningradist saadud. Usinalt võttis ta osa kõikvõimalike näituste avamistest, rahavapidustustest, hoides nädalalõppudel vahetevahel silma peal ka lõbustusasutuste külastajail.

Ühel sellisel õhtul naasis väike seltskond kohvikust, kui „tegelast" parodeerimise seiga pärast pinnima hakati. Küsiti otse välja, et kas sina koputasid Sibula kohta, millele oli vastus loomulikult eitav. Kuid küsija oli visa ning pani „tegelase" fakti ette: ma olin sel õhtul telefoniputka taga, kui sa helistasid, ütlesid, et siin räägib number see-ja-see ning et Sibul parodeerib praegu kõrtsis Brezhnevit. Jällegi kõva tagasiajamine, kuid sõna kasvas sõna peale ja lõpuks olid kaks meest kättpidi koos, anti südamest, nii et vaarikapõõsad ragisesid, kuni lõpuks nad lahutati.

Järgmisel hommikul kohtus üks pealtnägijaist juhuslikult „tegelasega" ja pidi imestusega nentima, et eelmise õhtu jälgedest polnud ainsatki reetlikku märki. Lähemal vaatlusel aga sai selgeks, et öösel oli „tegelasele" tehtud suurepärane grimm! Pealtnägija sõnul lubanud „tegelane" talle kaks pudelit shampanjat välja teha, kuid lubaduseks see jäigi.
„Tegelane" elab siiani mõnusat väikeärimehe elu, pika ponnistusega saadud juristipaberid annavad hea võimaluse inimeste ja vara vahel "õigust" mõista. Kord üritas „tegelane" ka raadios ühiskonnateadlast mängida, kuid otse eetrisse saabunud küsimus asjaosalise KGB mineviku kohta lõpetas saatesarja igaveseks. Vastust küsija muidugi ei saanud.

Kui paljud inimesed teavad konkreetseid juhuseid, kus üks või teine tol ajal juhtpositsioonil olnud seltsimees on püüdnud inimesi värvata KGB kaastööliseks. Kuid tõestada pole seda võimalik. Ja kummalisel kombel on need arvatavad NLiidu nuhid tänapäeval osanud end väga hästi vee peal hoida. Rahvas võib küll rääkida, et kes kord selle kolmetähelise organisatsiooniga koostööle on hakanud, teeb seda igavesti, sest see pole partei, kust välja saab astuda. Kagebiidid aga elavad edasi vene ütlemise järgi: ne poimannõi, ne vor, itsitavad pihku ja lasevad rahumeeli väita, et Eestis oli vaid kaks koputajat.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (24)