Kommunistid vaid nime poolest

Kuid võib juhtuda ka sedasi, et mõni erakond on oma seisukohti aja jooksul nii palju muutnud, et ei vasta enam ise määratlusele, mida on harjutud tema kohta kasutama. Just sedasi on läinud Angoola võimuparteiga, mida nüüd meedias veel vanast harjumusest "kommunistlikuks" on nimetatud.

Pikk kodusõda

Angoola Vabastamise Rahvaliikumine – Tööpartei (MPLA) asutati 1956. aastal, kui põrandaalune Angoola Kommunistlik Partei ühines mõningate teiste kolonialismi ja imperialismi vastu võidelnud jõududega. See oligi siis ametlikult kommunistlik, marksistlik-leninistlik erakond, mis sai tänu sellele NSV Liidult abi oma võitluses Angoola iseseisvuse eest.

Moskva toetas toona agaralt rahvuslikke vabadusliikumisi, mis nõrgestasid Lääne koloniaalvõime, kuid selle toetuse hinnaks oli NSV Liidus valitseva poliitilise ideoloogia omaksvõtt, ühinemine sotsialistliku maailmasüsteemiga.

NSV Liidu toetus tagas selle, et MPLA kujunes Angoolas kõige tugevamaks kolonialismivastaseks jõuks. Samas tegutsesid ka Angoola Vabastamise Rahvuslik Rinne (FNLA), mida toetas varjatult USA, ja Angoola Täieliku Iseseisvuse Rahvuslik Liit (UNITA), mis toetus rohkem teiste Aafrika riikide ja Hiina Rahvavabariigi abile. Nemadki võtsid siis üle oma toetajate poliitilise ideoloogia, sest see oli abisaamise eelduseks. Erakondade toetusbaasi Angoolas kohapeal moodustasid erinevad hõimud ja etnilised grupid, mis kõik taotlesid küll iseseisvust, kuid rivaalitsesid omavahel.

Seetõttu ei ole üllatav, et kohe pärast iseseisvussõda puhkes Angoolas 1975. aastal kodusõda, mis kestis mõningate pausidega kuni 2002. aastani.

Põhilisteks vaenupoolteks kujunesid siis MPLA ja UNITA. Kuna viimane leidis endale uue toetaja USA näol, muutus aegamisi ka selle poliitiline platvorm: endistest maoistidest said kõigepealt võitlejad demokraatliku sotsialismi, lõpuks aga lausa vaba ettevõtluse eest.

Tänapäeval on UNITA konservatiivne, paremtsentristlik erakond, rahvusvaheliselt IRL-i sõsarpartei. Sarnase muutuse tegi läbi ka MPLA.

1970-ndatel võimule tulles hakkas MPLA NSV Liidu mõjul üles ehitama riiklikku plaanimajandust ning üheparteilist poliitilist süsteemi, kuid juba 1980-ndate keskel võeti ametlikult suund sotsiaalsele turumajandusele, sest praktika näitas, et plaanimajandus lihtsalt ei toimi. 1991. aastal allkirjastasid MPLA ja UNITA kodusõja lõpetamiseks kokkuleppe, mis nägi ette ülemineku mitmeparteilisele süsteemile. 1992. aasta valimiste järel lahvatas verevalamine taas, kuid viimased 15 aastat on olukord riigis olnud suhteliselt rahulik.

Pragmatism on see, mis loeb

Angoola ei ole muidugi mingi eeskujulik demokraatia, kuid MPLA positsioon võimuparteina näib olevat hetkel kõigutamatu ka seetõttu, et sellel ongi tõesti kõvasti rohkem toetajaid kui teistel erakondadel. Kas see on siis tingitud sellest, et sealsed elanikud pooldavad kommunismi?

Kaugeltki mitte. MPLA määratleb ennast praegu küll vasaktsentristliku jõuna. Külma sõja järel sai sellest ametlikult sotsiaaldemokraatlik erakond ning see on rahvusvaheliselt osa Sotsialistlikust Internatsionaalist ja Progressiivsest Alliansist, aga kui lugeda erakonna valimisprogrammi, siis lubatakse selles jätkata majanduse liberaliseerimist.

"MPLA on dünaamiline erakond, mis sügavalt juurdunud rahva südamesse, erakond, mis pidevalt muutub, et kohaneda objektiivsete ja subjektiivsete tingimustega, mis valitsevad Angoola rahva emantsipatsiooni ja heaolu eest võitlemise erinevates faasides ja etappides. Tegelikult lasub selle võimsa erakonna jõu, hiilguse ja võitude tuum nii minevikus, tänapäeval kui ka tulevikus selle pidevas uuenemises, alalises soovis mõista paremini ja rahuldada Angoola rahva sügavamaid püüdlusi," rõhutab erakond ise.

Tundub, et kõige paremini sobib seda poliitilist jõudu iseloomustama sõna pragmatism. Kommunistlik ideoloogia võeti kunagi omaks, sest nii võis saada NSV Liidult abi oma rahvuslikule vabadusliikumisele, aga hiljem on sellest kaugenetud, sest niisugusest ideoloogiast ei ole enam mingit praktilist kasu. Angoolas endas toimub vastandumine jätkuvalt rohkem hõimusuhete kui poliitiliste ideoloogiate pinnal. Viimased on justkui viigilehed, mille taga peituvad erinevad, omavahel rivaalitsevad etnilised ja religioossed grupid.

ANDRES LAIAPEA,

välispoliitika vaatleja

[pildiallkiri]   25. augustil võitis Angoola presidendivalimised Tööpartei (MPLA) kandidaat Joao Lourenco. Tema parteikaaslane, Angoola eelmine president Jose Eduardo Dos Santos (taustal plakatil) valitses riiki 38 aastat.

Jaga |