Üksikkandidaat kui siil udus

Seega oleks mõttekas mõelda ja küsida: mida reaalset suudab üksiküritaja nii üleeuroopalises kontekstis kui ka Eesti huvides Europarlamendis korda saata?

Poliitikat ja kevadet on omavahel korduvalt ja meeldejäävalt paari pandud. 20. sajandi totalitaarses sotsialistlikus süsteemis sähvatas korraks „Praha kevad".  Mõni aasta tagasi puhkes verine „Araabia kevad" islamimaades. Euroopa Liidu jaoks teeb seekord ilma „Ukraina kevad", aga selle kõrval pulbitseb ka Euroopa Parlamendi valimiskevad. Hääletamistulemuste põhjal selgub, kes järgmisel viiel aastal Europarlamendis üht või teist maad esindab.

Kevaditi on inimesed teatavasti emotsionaalsemad. On ju eestlasedki tundeliselt laulnud „Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis", mille tõid rahva südamesse Heli Lääts ja Leida Sibul. 1992. aasta Riigikogu valimistel Lõuna-Eestis kasutas seda laulu oma valimisreklaamis üks poliitilisi komeete Jüri Toomepuu.

Kuid poliitika üle otsustamisel ei tohi tunnete tulvas väheneda analüüsimisvõime ja reaalsustaju. Euroopa Parlamenti kandideerib kuuele saadikukohale 88 inimest. 16 neist tipp-poliitikasse pürgijatest on üksikkandidaadid. Üksiküritajate enneolematult  suur arv on tingitud Indrek Tarandi ülipopulaarsusest 2009. aasta Europarlamendi valimistel, kui ta kogus 25,8 protsenti häälte üldarvust. Nüüd tahab see „staar" Strasbourg'i, Brüsseli ja Luxembourg'i suunas uut lendu alustada. Kindlasti leidub neid, kes juba otsustanud anda hääle talle või mõnele teisele üksiküritajale.

Valijal tasuks mõelda selle valiku tagajärjele kogu Euroliidu, Eesti riigi ja kodaniku enda vaatevinklist. Demokraatlikus ühiskonnas teostavad riigipoliitikat erakonnad. Erakond ehk sarnaste vaadetega inimeste kogum moodustab ühise ja üksteist toetava meeskonna. Erakondade edu sõltub tarkusest ja tahtest teha meeskonnatööd, sõltub arusaamisest, et ühtsus tagab sotsiaalse tugevuse, mis viib reaalse tegevuseni. Üksik hunt, kel erakondlik tagala puudub, ei saa endasse mitte kuidagi edasiviivat jõudu koondada ega oma valijate eest seista.

Püüan seletada spordi kaudu: mängib ükskõik kui andekas korv-, jalg- või võrkpallur üksi terve meeskonna vastu, kaotab ta paratamatult. Ta hüppab, lööb, servib - kuni oimetuna selili kukub.

Jah, üksikkandidaadil võib suure õnne korral paremini minna. Ta võib tõesti Euroopa Parlamenti pääseda. Aga valijatele jäävad tühjad pihud nagu siilile, kes multifilmis udusse sattus.

Kui oma masendus- või pettumusmeeleoludes saadame Euroopasse üksikkandidaadi, on tagajärjeks veelgi suurem kibestumus. Tarand ei kadunud ka eurosaadikuna üldsuse huviorbiidist, sest ta kandideeris Keskerakonna esindajana presidendiks. Samuti on ta teravmeelselt sõna võtnud erinevatel ühiskonnaelu teemadel. Mida teame ja mäletame aga selle mehe tegemistest Euroopa Parlamendis? Ei tule meelde...

Üksikkandidaadi saamine Europarlamenti on üsna marginaalne nähtus. Alates 1979. aastast, mil Euroopa Parlamenti valima hakati, on seal üksiküritajatele kuulunud vaid 12 saadikukohta - ja üksinda valituks on osutunud kõigest 8 inimest, mis tähendab ühe isiku valimist mitmel korral.

„Euroopa Parlamendi valimised on seekord eriti olulised, sest järgmise viie aasta vältel tuleb taastada inimeste usk Euroopa Liitu kõikides liikmesriikides," rõhutab noor ja andekas tulevikupoliitik Oudekki Loone.

Kindlasti peaksid valimisealised Eesti kodanikud osalema Euroopa Parlamendi valimistel. Erakondadel on pikaajalised tegevusprogrammid, side oma liikmete, toetajate ja valijatega, ning kõige sellega kaasneb kohustus vastutada. Just seda me üksikkandidaadi puhul ei näe.

Iga Eesti riigi ees vastutustundlik valija leiab erakondade nimekirjadest endale vastuvõetava ja meelepärase poliitiku, keda oma häälega toetada ja aidata tal Euroopa Parlamenti pääseda.

KESKMÕTE: Kui oma masendus- või pettumusmeeleoludes saadame Euroopasse üksikkandidaadi, on tagajärjeks veelgi suurem kibestumus.

TOOMAS PAUR. Võru linnavolikogu liige

Jaga |