Valimised lähenevad: tankistid lähetatakse Keskerakonda ründama

Kui ühes demokraatlikus riigis peaks meedia kui neljas võim olema põhiliselt nende poolel, kellel võimu ei ole, s.t opositsiooni poolel, siis meil Eestis on kõik vastupidi. Juba Laulvast Revolutsioonist alates tabasid paremliberaalse tee valinud ansiplaarlased väga nutikalt ära, et ilma kogu riigi meediale käppa peale panemata, ilma neljanda võimuta, pole neil võimalik võimul püsida. Nii ongi tänini kestnud, et, olenemata sellest, kas Keskerakond on koalitsioonis või opositsioonis, nüpeldatakse  parempoolses meedias põhiliselt vaid teda. Ja mida lähemal valimistele, seda ägedamalt - lastakse kõikidest „torudest".

Millal ülivõrdeliselt, millel minivõrdeliselt

Midagi Mihkel Muti artiklist: pressi suhtumine Savisaarde on ülivõrdeline siis, kui on võimalik seda teha läbi kritiseerimise, ja minivõrdeline siis, kui oldakse sunnitud möödapääsmatult ka midagi positiivset tema kohta ütlema.

Jah, suhtumine Savisaarde pole ajakirjanduses tekkinud üleöö, vaid ulatub juba ajani, mil tollane ERSP ja Isamaaliit tajusid, et Savisaar on nende suurim konkurent ja kujutab ohtu, et parempoolsed ei saa lõpmatuseni võimust kümne küünega kinni hoida.

"Selle vabaduse hulka kuulub ka see, et iga väljaanne ei pea trükkima iga arvamust," selgitab Mutt Eesti ajakirjandusvabadust. Jah, tal olnuks õigus, kui trükkimist nõudnuks näiteks minusugune kirjatsura, aga kui meedia ainuomanikud avaldavad valimiseelsel päeval kogu keskmeedias suurima laimu Keskerakonna vastu, millele juba puht füüsiliselt on võimatu vastulauset esitada, siis on see siiski midagi muud, kui et "vabaduste puudumisest pasundavad peamiselt need, kelle mõtted on segased või kes ei oska üldse kirjutada".

"Ei ole ausalt kolleegide/kolumnistide käest kuulnud, et keegi nende hoiakuid suunaks," väidab Mutt. Siin on kommentaarid ülearused. Kas ei ole siiski nii, et kelle leiba sööd, selle laulu laulad?

"Miks siis, pagana pihta, ei õnnestu neil mõnda lehte oma käpa alla saada?" Oi, oi - sellega ju lugupeetud kolumnist ise tunnistab, et ongi siis nii normaalne, kui kõik lehed on kellegi käpa all?!? Härra Mutt ei ole nii noor mees, et ta ei mäletaks neid heitlusi, mis juba alates Rahva Hääle ärastamisega toimusid, kui tänavale tõstetud opositsioon oli ellujäämise nimel sunnitud üleöö Eesti Sõnumid ellu kutsuma.

Sõltumatud hääletorud

Ega ka siis veel opositsiooni rahule jäetud. Loen ajalehest Nädaline (29. 08.2000) "Eesti ajakirjandus ei ole sõltumatu": "Keskajalehed on ilma erandita justnagu märkamatult valitsuse häälekandjateks muutunud..." Ja edasi: "Sõnumileht alistus vist kolmandal katsel. Esimesel korral suudeti e(ä)rastatud Rahva Häälest eralduda ja moodustada Eesti Sõnumid. Teisel katsel liideti nad vabatahtlikult-sunniviisiliselt Eesti Päevalehega ja taas suudeti ellu jääda - sündis Sõnumileht. Nüüd siis SL Õhtuleht, mille esimene tähepaar võib märkamatult igal ajahetkel haihtuda. Õhtuleht jääb ikka Õhtuleheks."

Tänaseks ongi tookordne ennustus kahjuks täitunud.

Õigust räägib Mutt, kui ta ütleb: "Ega Keskerakond saa üksinda hakata ajalooratast tagasi keerama..." Ja veel: "Mida oleks tal maha müüa ja milleks?" See on tõesti kollijutt Keskerakonna kohta, kuid üldsegi mitte kollijutt tänaste võimurite kohta, kes talitavad oma riigiga nagu mõne pankrottiläinud kaubamaja lõpumüügis: kõik müügiks, kõik odavalt rahaks! Muti loo lõpetus jõuab välja juba kõige räigemate netikommentaatorite stiilini.

Kui nii edasi läheb, siis valimisteni jäänud päevadega on võimalik vaenu üles kruvida küll ja veel, kuni valimiseelsel päeval ilmub trükist jälle mõni  kaurkenderlus.

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |