Ajaloo kirjutamine algab austusest mineviku vastu

Olla korraga hea ajakirjanik ja ajaloolane on raske, sest mõlemad nõuavad süvenemist. Eriti nõudlik on olukord, kui arutluse all on Eesti ajaloo võtmekohad. Olla korraga avalikult parteiline ja väärikas ajakirjanik on aga n-ö võimatu missioon. Olukord muutub groteskseks, kui aimub, et ajakirjanik on allikaid lugenud, aga kirjutab vastupidist. Selliseid leidub. Ajaleht pole ehk parim koht professionaalsete küsimuste arutamiseks kogu ulatuses. Kuid piisab mõnest näitest, et koguni „analüüsiks" nimetatud võtteist aimu saada. Lugeja võib ise edasi mõelda.

16. novembri Eesti Päevalehe pikalt ette reklaamitud tähtartiklis kirjutab Heiki Suurkask: „1988. aasta suveräänsusdeklaratsioon ja liidulepingu idee oli osutunud ummikteeks. Nendega üritati suruda iseseisvustahet kommunistide kontrollitavasse sängi. Ja see oli kohalike kommunistide viimane katse end Eestis juhtiva jõuna näidata ja Nõukogude Liitu koos hoida. Kuid õnneks ei olnud see enam võimalik."

Kes toetas suveräänsust?

Kuna see on Suurkase valedest ja moonutustest koos seisva „analüüsi" võtmekoht, siis võtkem see kaubaproovina vaatluse alla. Suurkask ilmselt arvestab, et tollaseid ERSP dokumente pole kerge leida. Lugegem neid siis koos. Ja oh imet! ERSP lausa imetles Rahvarinde suuraktsiooni seoses suveräänsusdeklatsiooniga: „Üheainsa novembrikuu nädala jooksul koguti Eesti suveräänsete õiguste toetamiseks 900 000 allkirja." Mingi kommunistide ja rahvarindelaste ühisvandenõu Eesti iseseisvuse vastu ei tule tollase ERSP juhtidele Kelamile ja Adamsile pähegi.

Eesti rahvas on näidanud üksmeelset tahet saada taas oma saatuse peremeheks, öeldakse dokumentides. „Selles olukorras on peaaegu kõik eesti ühiskondlikud poliitilised ja kultuurilised organisatsioonid ühinenud rahva suveräänsete õiguste kaitsel, püüdes ära kasutada igat sammu, mis võiks lähendada Eesti sõltumatuse taastamist," kirjutatakse ERSP märgukirjas. Adamsi ja Kelami allkirja kandvas  analüüsis hinnatakse Rahvarinde eestvedamisel Eesti suveräänsuse eest võitlemist  väga kõrgelt (vt „Olukorrast Eestis", 17. november 1988, ERSP Toimetised, nr 2, lk 30-31).

„Tõeliste rahvuslaste" ja Rahvarinde vahekorda esitasid Adams ja Kelam 1988. aasta sügisel ühises võitluses lausa toetavana: „Täiesti loomulik on erinevate taktikate kasutamine." (17. november 1988). Teisiti oli Rahvarinde poliitikast raske aru saada, sest mingi müstilise Savisaare-Lauristini vandenõu asemel, millest kirjutab Suurkask, toetas 900 000 eestimaalast oma allkirjaga Eesti suveräänsust.

Vabaduse teel sai astuda tõesti erineval viisil. Nende aegade kaasteelised mõistsid tollaseid pingutusi just nii. Alatu on ajada puru silma põlvkonnale, kes on sündinud vabas Eestis ja võib jäädagi valesid uskuma.

Liiduleping oli Moskvale vastuvõetamatu idee. Täiesti mõttetu on seda põhjata. Eesti vabadust ei ohustanud see kuidagi. Kuna ENSV Ülemnõukogu oli mittelegitiimne (seda teab hästi ka Suurkask), siis rahvusvahelise õiguse seisukohalt olid selle otsused sama tühised kui Riigivolikogu otsused 1940. aastal. Moskva oheliku pikemaks venitamise mõte NSV Liidu sees oli aga rahvale täiesti arusaadav. Ootama jääda, kuni NSV Liit laguneb?

Kui keegi 1988. aastal või isegi veel 1991. aastal oskas kindlalt näidata, et NSV Liit laguneb, et midagi pole vaja teha, siis jääb vaid kahetseda, et ta oma ideid ei avaldanud! Neid inimesi ei leidunud kogu maailmas, ja 4000 „sovetoloogi" arvas risti vastupidi. Heiki Suurkasele meenutaks ka, et liidulepingut pidas ka ERSP arutlustväärivaks. Selle eelduseks peeti Eesti Vabariigi taastamist: „Alles siis saab kõne alla tulla liidulepingu sõlmimine NSV Liiduga." See oli aga juba väga ohtlik idee! (ERSP seisukoht liidulepingu küsimuses, 13. okt 1988, ERSP Toimetised nr. 2). Nii mõeldi 1988. aastal. Ajaloolane, et mõista, püsib ajastu kontekstis. Ajakirjanikust ideoloogil muidugi neid kohustusi pole.

ERSP tühikäiguline paigalmarss

Nüüd peaks küsima, miks Heiki Suurkask mustab Eesti rahva ja tollaste juhtide suursaavutusi? Miks keskendub ta sellele, kes midagi kusagil deklareeris? Kas ERSP standardnõudmised (Vene väed kohe välja, ÜRO vaatlejad kohe Eestisse jne) andsid arvestatavaid, reaalseid tagajärgi? Mitte just eriti.

Väärtuslikud algatused, nagu Ribbentropi-Molotovi pakti tühistamine, tegi teoks Moskvas Rahvarinne! Miks Suurkask taandab ajaloo patriootilisele retoorikale? Iga poliitik teab, et erilist edu, eriti kui kirves pea kohal ripub, timuka sõimamisega ei saavuta. Aga ajakirjanik keskendub deklaratsioonidele, sest ERSP-l pole erilisi saavutusi ette näidata. Suveräänsusdeklaratsiooni toetamine oli ERSP poliitikas peaaegu et viimane tegus samm.

Eesti Kongress oli meie vabadussoovi kinnitamiseks oluline algatus. Kuid tõdegem: Eesti Kongress ei toonud Eesti vabadust lähemale. Pigem vastupidi. Eesti elanikkonnast kolmandik sai selge signaali, et neil pole Eestis kohta/tulevikku, ja neist said meie vabadusliikumise vastased (Eestis elas 400 000 mitte-

eestlast + ca 100 000 sõjaväelast). Osa eestlasi hakkas Ülemnõukogu tööd kõigiti takistama. Eesti Komitee toetus nn Komarovka provokatsioonile, Saksa poolel sõdinud veteranide kogunemisele Toris (see pani liikvele Vene tankid!) jne. Kõik see oleks võinud lõppeda veriselt. Lätis jäi Läti Kongress marginaalseks ja Leedus seda ei vajatudki. Need faktid seavad ajaloolase küsimuse ette: kas Kongress oli tingimata vajalik? Iseseisvus taastati kõigis kolmes Balti riigis rahvusvahelise tunnustuse andmisega ülemnõukogudele.

Vabaduse tee sissejuhatuseks sai suverääsusdeklaratsioon.

Eesti Kongress ei muutunud mitte kunagi reaalseks, maailmas tõsiseltvõetava poliitika subjektiks. Toetus Eesti Kongressile jäi kogu perioodi jooksul kaks-kolm korda, aga kohati isegi rohkem kordi madalamaks kui toetus Eesti Ülemnõukogule. Moskvas ei näidud seda üldse märgatavat. Ameerika aga muutis Eesti Komitee provokatiivne tegevus tõeliselt murelikuks. Pidevate kirjade saatmisega USA võimukandjatele ERSP liidrid tegelikult petsid nii oma realiikmeid kui ka rahvast. Kelam ei saanud ju mitte teada, et USA suhtus „paadikõigutajatesse" vaid ärritusega. Isegi Rahvarinde n-ö step by step poliitika oli USA-le liig.

Kodumaal lõppesid ERSP üleskutsed üksteise järel läbikukkumisega. Olgu siis Balti keti mittetoetamine või valimiste boikott. Rahvas ei hoolinud ERSP poliitikast ja ruttas valima „okupatsiooniorganeid". Kas rahvas oli loll? Kas rahvas tahtis okupatsiooni? Ei. Rahvas teadis, et vabaduse võtmed on Moskvas, nagu seda kinnitati ka USA-st. Pagulased olid juba 40 aastat samalaadseid pöördumisi teinud, ja nagu märgib õigesti Lauri Mälksoo - tulemusteta. Miks pidi nüüd, kui võimul oli "sõber Gorba", temaga tüli norima?

Rahvas toetas vabadusvõitluse parlamentaarset teed. Eesti Ülemnõukogu, Rahvasaadikute Kongressi jm valimised, usalduslikud suheted Venemaa juhtkonnaga meie vastasseisus Kremliga, koostöö Boriss Jeltsiniga. Need väga reaalsed sammud sillutasid teed vabadusele. ERSP dogmaatikute valitud boikoteerimiste tee oli parteile saatuslik strateegiline viga, mis määras nad isolatsiooni. Seal jäi peategevuseks deklaratsioonide meisterdamine, mis ei huvitanud suurt kedagi. ERSP sõsarparteid Lätis ja Leedus seda viga ei teinud.

Kas 900 000 suveräänsusdeklaratsiooni toetanud ja 400 000 Balti ketis seisnud eestlast toetasid Rahvarinde juhtimisel okupatsiooni? Ei, eesti rahvas sai hästi aru, kus tehakse peamiselt sõnu ja kus tegusid, kus suudetakse astuda tegelikke samme vabaduse suunas. Sõnade ja deklaratsioonide ajalugu ei ole vabadusvõitluse ajalugu. Kui neid aga suvaliselt mõtestatakse, siis pole see üldse ajalugu, vaid halb, väga halb ajakirjandus.

REIN RUUTSOO

Jaga |