Kas Ilves on sotsiaaldemokraat?

Kui T. H. Ilves kandideeris europarlamenti, tegi ta seda Tallinna piirkonnas. Sel ajal väitis ta, et on esmaspäevast reedeni tallinlane, üksnes nädalavahetustel on ta seal, kus laiub „ütsainus Mulgimaa“. Seepärast ongi igal turistil tekkinud huvi Ärma talu vastu – mis saladusi see endas peidab? Ärma talu on nagu Eesti ajaloo mikromudel, millest saab tõmmata kaugele ulatuvaid paralleele.

Ärma talu juured

Nähtavasti on see talu olnud päriseks ostmise ajal jõukas talu – selle piirimail on isegi mälestuskivi Johann Ludrile, kes vaese popsipojana ja punaväkke kuulununa sai viimaks kontradmiraliks ja Kroonlinna komandandiks. Nähtavasti on just vaene popsipoeg Ärma talu kuulsaim kodakondne, kes pererahvale varandust kokku kraapides ja aovalgest õhtuehani põllul küürutades sai viimaks karjeristlikesse kõrgustesse.

Kuid talu piires on veel teinegi mälestuskivi, see on pühendatud Ilvese vanaonule Hans Rebasele, kes oli talu perepoeg ja eesti rahvale vastutusrikastel aastatel ajalehemees Päevalehe juures. Nagu näha H. Rebase kuuluvusest, on meie president küllaltki tööerakondlike juurtega. Siinkirjutaja eesmärgiks ongi välja selgitada, kas meie presidendihärra on ka tegelikult tööerakondlane ja sotsiaaldemokraat.

Niisiis, kaks meest – Johann Ludri ja Hans Rebane. Ühel ajaloolisel isikul õõnsad hüüdlaused, mille varal jättis ta oma põllud unarusse ja läks „ilmarevolutsiooni“ tegema, teine aga haritud põllumees, kelle esiisad ehitanud talu, toimiva maamajandusliku üksuse praktiliselt eimillestki. Kui Rebase esiisad teadsid, et haritud maa maksab vere hinda küünte all, siis Ludri oskas ainult kihutada ja ässitada. Suured talud tarvitasid alati suilisi, kellest ühe, Jõgeva mehe Aleksander Aigro mälestusi säilitab Eesti Rahvusarhiiv.

Nõudjad

Süvenegem siis eduka talu näitel ühe suilise, nõukogude kõnepruugis „jope“ mõttemaailma. Probleemsel aastal 1925 kirjutab Aleksander Aigro:

„Mina elasin mõisast üks verst kaugel, seal elas peale minu veel kaks perekonda ja meil olid korterid nii ära lagunenud, et talvel tuiskas lumi tuppa, 1921. aastal algas suur ehituse hooaeg ja meie ka nõudma, et laske ära tuad parandata, Pill ütleb, et see aasta ei saa, saab teine aasta, Pill küsib, et mis neil tubadel viga on, meie ütleme küll, et põrand on ära mädanud, nii et murra jalad ära, uksed on mädand, lumi tuiskab sisse, laest jookseb muld söögi sisse, lubatakse teha jälle teine aasta, 1923. kevadi hakkasime kurjasti peale käima, mis nööga see on, et iga aasta lubatakse teha, tehtud ei saa, siis ütleb, enne ei saa kui sügise, siis tehti ära.“ (ERAF, f. 27, n. 1., s. 675).

Talusulasele Aigrole, kes kellast kellani võõra heaks orjas ja arvas, et tema majapidamist peab samuti härra parandama, ütleksin: kulla mees, paranda oma uksed ja katus ise ära. Palgatöölisel, kes nagu Aigro töötas väiksemat sorti „sovhoosis“ ja elas töölisbarakkides, ei ole omavastutust, seepärast ootab ta, et kõige eest, mis ei puutu tema tööaega, hoolitseb samuti „härra“. Aga kes tuli väljaõppinud põllumehe Joosep Tootsi katust parandama, kas Jumal? Või kes parandas Ärma talu eduka peremehe Hans Rebase uksi ja lagesid? Lihttööline võib alati kõike nõuda, võib isegi jalgu trampida ja „ilmarevolutsiooni“ korda saata, aga peremees peab otsustama ja tegema.

Sotsiaaldemokraatlik president

Ja selles on ka Johann Ludri ja Hans Rebase vahe. Üks pops, nõudja ja pröökaja, teine aga täis vastutust oma talu saatuse eest. Üks väärib oma mälestuskivi Ärma talu territooriumil, teine aga ei vääri. Nii et president Ilves on üsnagi tööerakondlike juurtega, võrsunud edukate talunike soost, mis teebki temast sotsiaaldemokraadi. Sest kui vaadata sajandialguse sotsiaaldemokraate, siis nende suurimad teoreetikud, Rei ja Köstner tulid just hästi toimivatest taludest.

Alles see oli, kui Ilves kaitses ajakirjanduses astmelist tulumaksu. Tõepoolest, mis on siis veel vasakpoolsem idee kui progresseeruv maks? Eesti vabariik tema esimeses perioodis möödus astmelise tulumaksu tähe all: vaestelt ei nõutud nii palju kui rikastelt. Ainult praegu lastakse rikastel lõputult laiutada ja vaestele jääb üha vähem võimalusi neist, mis neil kahekümnendatel ja kolmekümnendatel oli. Lääne keskkonnast tulnud isikule on nn flat tax täiesti absurdne asi.

Muidugi võiks öelda sedagi, et presidendihärra talujuured on vahepeal läbi lõigatud, ta rohkem mängib talumeest ja mulki, kui seda on. Tõepoolest, presidendiduellis Rüütel–Ilves tundis esimene Eesti elu hoopis paremini ja jättis üldse selgema ja loogilisema mulje, ehkki press korraldas talle tõelise psühhoterrori. Ka on president oma väljaütlemistes teinud veidraid apsusid, mis on rahva pannud salamisi muigama ja viidanud sellele, et president ei taju hästi ümbritsevat reaalsust, meenutades pigem hiidtaimede seemneid müüvat Taibut populaarsest lasteraamatust „Totu kuul“. Muidugi oli kentsakusi ka Ilvese eelkäijatel presidenditoolil.

Kommunismi vaenlased

Aga peab ütlema, et sotsiaaldemokraatia ja vasakpoolsus löövad tas ikka välja. Käis ju president hiljaaegu hantide ja manside maal, kus põliselanikke ahistatakse ning pekstakse. President tuletas seal meelde, kuidas suhtutakse väikerahvastesse Euroopa Liidus. Peab tunnistama, et seal neid tõepoolest hoitakse – Belgia on valmis isegi lõhenema, et ühe väikerahva soovidele vastu tulla. Venemaa terroriga soomeugri rahvaste suhtes ei ole sel midagi ühist.

Mis puutub sotsiaaldemokraatiasse üldiselt, siis Eestis on selle liikumise ajaloo kohta vähe teadmist. Nõrgema kaitsmise vajadus on maailmaajaloos võtnud väga erinevaid vorme ja kindlasti ei saa öelda, et Eesti praegused sotsiaaldemokraadid väga sotsiaaldemokraatlikud oleksid. Peab lisama, et sotsid ja kommunistid on verivaenlased, need kaks tõukuvad teineteisest nagu vesi ja tuli, nagu siga ja kägu. Kommunistidel on aga veel üks suurvaenlane ja see on tsentrism. 1920. aastatel ei möödunud ükski Kominterni kongress range tõdemuseta, et just tsentristid on bolševistlikule mässajale suurimaks ohuks. Sestap liitub Eesti tsentristide, s.o Keskerakonnaga just see, kes kommunistlikule terrorile halba soovib.

Eesti vabariik tema esimeses perioodis möödus astmelise tulumaksu tähe all: vaestelt ei nõutud nii palju kui rikastelt. Ainult praegu lastakse rikastel lõputult laiutada ja vaestele jääb üha vähem võimalusi neist, mis neil kahekümnendatel ja kolmekümnendatel oli.

kirjanik-publitsist

Jaga |