Üleskutse kaevata e-valimised Euroopa Inimõiguste Kohtusse või Euroopa Komisjonile

I

lmselt kõige olulisem inimõigus demokraatlikus maailmas on õigus elule. Kuna demokraatia ei ole võimalik ilma vabade valimisteta, siis on oluliseks inimõiguseks tunnistatud ka õigus vabadele valimistele, mis on Euroopa inimõiguste konventsiooni esimese protokolli kolmandas artiklis pealkirja all „Õigus vabadele valimistele” sätestatud järgmiselt: „Protokolliosalised kohustuvad mõistlike ajavahemike järel korraldama salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel.”

Nagu artikli pealkirjast ja tekstist nähtub, on igal demokraatliku riigi kodanikul õigus nõuda, et tema riigi valitsus korraldaks salajase hääletamisega valimisi sellistel tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse parlamendivalimistel. Seega ei pea valija selle inimõiguse rikkumise tõendamiseks esitama konkreetseid fakte valimistulemuste usaldusväärse kohta, vaid selle inimõiguse rikkumist tõendab ainuüksi tõsiasi, kui valimise korraldamise tingimused ei ole sellised, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse parlamendivalimistel.

Esiteks, hääletamis- ja valimistingimused peavad loomulikult tagama hääletamise salajasuse, mis tagatakse sellega, et hääletada saab peamiselt ainult valimisjaoskonnas asuvas hääletuskabiinis üksi olles, ning et sellest nõudest kinni pidamist jälgivad valvsalt nii üldsus kui ka valimiskomisjon.

Teiseks, veelgi tähtsam on, et hääletamis- ja valimistingimused peavad välistama võimaluse kellegi poolt valimistulemusi võltsida, sest vastasel korral ei ole hääletuskabiini salajasusel erilist mõtet.

Kolmandaks, samuti oluline on, et hääletustulemusi säilitatakse ja neid on võimalik üle kontrollida. Ülekontrollimise vajalikkust tõestas eriti ilmekalt Ladõnskaja ja Sesteri poolt antud häälte mitmekordne ülelugemine, mis andis lõpuks ainult ühehäälelise enamuse Ladõnskajale.

Kas meie e-valimised tagavad eeltoodud kolme nõude täitmise ja kontrollimise võimaluse?

Paraku on ilmselge, et e-valimised väljaspool valimisjaoskondi ei saa tagada kinnipidamist ühestki neist kolmest nõudest ja seega ei ole e-valimistel võimalik mitte kuidagi täita esimese protokolli kolmanda artikli nõudeid, ning ainuüksi see tõsiasi näitab, et e-valimistega rikub Eesti Vabariik räigelt seda põhiõigust.

Esiteks, ei ole tagatud, et hiljutistel valimistel 176 328 isikut, kes arvuti abil hääletasid väljaspool ametlikke valimisjaoskondi, tegid seda ise. Selliseid juhtumeid vanuritest valijatega, kus nende ID-kaardi ja paroolide abil hääletas hoopis keegi teine, on ajakirjandus ka käsitlenud. Samas ei saa olla erilist kahtlust, et 397 825 hääletuskabiinis hääletanud valijat ei teinud seda ise.

Teiseks, e-hääletamise tingimused ei võimalda kontrollida, et e-hääletamist ei võltsitaks, ja kolmandaks, ei ole võimalik e-hääli tagantjärele ka üle kontrollida.

Seega eeltoodud asjaolude tõttu on ilmne, et Eesti valitsus on rikkunud kõigi nende 397 825 hääletuskabiinis hääletanud valija inimõigust vabadele valimistele, sest ei ole taganud valimisi tingimustel, mis tagaksid e-hääletamise salajasuse ning võimaldaksid kontrollida, et e-hääletamise tulemusi ei võltsitaks, ja samuti tagaksid e-häälte ülekontrollimise võimaluse.

Selle tagajärjel ei saa vähemalt 397 825 kodanikul olla kindlust, et moodustus rahva tegelikule tahtele vastav parlament. Kuna hääletuskabiinis mitte käinud e-valijaid oli 176 328 (30,7%) , siis on täiesti reaalne oht, et tegelikult moodustus hoopis rahva tegelikule tahtele mitte vastav parlament ning et sellisel juhul on tegu ebademokraatliku riigikorraldusega.

Teatavasti on Euroopa Liidu liikmeks oleku tingimuseks, et liikmesriigid, sealhulgas Eesti, täidavad inimõigusi ja teisi endale võetud kohustusi ning et järelevalvet selle üle peab Euroopa Komisjon. Sellest tulenevalt on võimalik ja ka vajalik rikkumiste juhtudel saata kaebusi või märgukirju Euroopa Komisjonile, kes saab liikmesriiki kohustada tehtud vigu parandama.

Inimõiguste rikkumise korral

on võimalik pöörduda ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Eriti nendel, kelle kaebused seoses ebademokraatlike valimistega jättis Riigikohus rahuldamata.

Lisaks eelnevale olen arvamusel, et koos I-protokolli art. 3 rikkumisega pandi seoses e-valimistega samaaegselt toime ka konventsiooni art. 14 järgne diskrimineerimine, sest e-valimistel said osaleda üksnes isikud, kellel olid selleks vajalikud oskused ja arvuti. Samuti pandi toime art. 17 rikkumine, mille järgi midagi ei või tõlgendada selliselt, et see annab mingile isikurühmale õiguse tegevuseks või teoks, mille eesmärk on konventsiooniga sätestatud õiguste või vabaduste kaotamine või nende piiramine suuremal määral, kui see on ette nähtud konventsioonis. Nimelt on ilmne, et e-valimiste lubamisega püüab Eesti riik kaotada või piirata I-protokolli art. 3 fikseeritud kohustust korraldada valimised tingimusel, mis tagaks rahva vaba tahte väljaselgitamise parlamendivalimistel ehk nii, nagu see toimub valimiskabiinis toimuval hääletusel.

Kõigi eeltoodud asjaolude ja konventsiooni I-protokolli art. 3 rikkumise tõttu kutsun üles esitama üksikkaebusi või kollektiivkaebusi kas Euroopa Inimõiguste Kohtule või Euroopa Komisjonile.

Kaebuse esitamisega annab iga demokraatlikku riigikorda hoidev kodanik oma panuse vältimaks Eesti muutumist ebademokraatlikuks riigiks ja tagamaks demokraatlike valimiste taastamist Eestis. Ajaloos on hulgaliselt näiteid, kus rahva vaikimine ja käegalöömine viib ebademokraatliku riigikorrani.

OLEV TOMSON Valgamaalt

[fotoallkiri]      E-HÄÄLETAMINE: Kelle karvane käsi suunab e-valijate kätt nüüdisaja nn vabadel valimistel?

Jaga |