Nädala juubilar IMBI VALGEMÄE 90

Toomas Raudam kirjutas sellele filmile stsenaariumi, mis kandis pealkirja "Hääl". Just oma häälega on Imbi Valgemäe jäädvustanud end Eesti kultuurilukku ja hääle meisterlikus kasutamisoskuses väljendubki selle sõnakunstniku lausa erakordseks peetud anne. Režissöör Peeter Simm võrdles telesaates "Kaader" Imbi Valgemäe fenomeni Louis Armstrongi ja Georg Otsa omaga.

Imbi Valgemäe talent seisnes ennekõike oskuses jäljendada hääli, kusjuures iseäranis hästi imiteeris ta tüdrukuid ja poisse. Küllap kõlavad tema poolt raadios ette loetud lastejutud 1940. aastate lõpu ja viiekümnendate lastel tänini kõrvus. Küllap on neid helisalvestisi raadiost kuulnud ka hilisemate põlvkondade inimesed, ehkki nendele võib jääda isiksus hääle taga kaugeks või tundmatuks.

Tänu infotehnoloogia ajastule on tähelepanuväärne osa Imbi Valgemäe loomingust jõudnud veebi. Nii võib internetis surfates kuulata teda lapsehäälega ette lugemas Jüri Parijõe jutustust "Uued saapad", Samuil Maršaki luuletust „Mari Kisakõri" või Jüri Järveti kirjutatud estraadipala "Pobeda", kus tüdrukutirts jutustab, kuidas isa ametiautoga teda iga päev lasteaeda ja mujalegi sõidutatakse.

Legendaarse Kaarel Toomi koostatud raadiosaate "Neid me ei unusta" kolmandas osas tutvustatakse raadioeetri kaudu kuulsaks saanud näitlejate Meta Lutsu ja Arno Suuroru kõrval ka Imbi Valgemäed, kelle hääle magneetiline võlu peitub usutavasti selle inimlikkuses, mis tolle aja üldises paatoslikkuses iseäranis koduselt mõjus.

Imbi Valgemäe sündis 28. septembril 1923 Lääne-Virumaal Roela vallas Tammikul. Kehva tervise ja süveneva haiguse tõttu lahkus ta igavikuteedele 27. augustil 1960, niisiis kõigest 36-aastaselt. Lühikeseks jäänud elule lisavad traagikat mitmed sündmused. Imbi oli kuueaastane, kui suri ta ema. Päevikust, mis on hoiul Roela lasteaia arhiivis, võib lugeda, et tüdruk soovis koos emaga hauda kaasa minna. Mõne kuu pärast oli ta pead paitamas küll võõrasema, kuid kelle hellitused mõjusid võltsilt ja külmalt.

Pärast Roela kooli lõpetamist tuli Imbi Valgemäe 1938. aastal Tallinna, kus töötas lapsehoidja, majateenija ja koristajana. Õpingud teatrikoolis pidi ta paar nädalat pärast sisseastumist pooleli jätma - suutmatuse tõttu maksta õppemaksu. "Olin väga vihane, kui pidin raha pärast loobuma," on ta ise oma eluloos kirjutanud

Kui filmi peategelane Imbi Tamm saab tunda Nõukogude okupatsiooni survet ja temani jõuab ka 1949. aasta küüditamine, siis Imbi Valgemäe väljendab oma eluloos viha fašismi ja sümpaatiat nõukogude korra suhtes.

"Vihaga mõtlen fašistidele. Kuidas nad laastasid. Nad laastasid ka minu tervise. Kui raske on teha sandist terve inimene," kirjutab ta ning on tänulik nõukogude korrale, kes võimaldas talle tervise taastamise sanatooriumis.

Imbi Valgemäe hakkas kaasa tegema J. Tombi nim. kultuurihoone näiteringis.

Oma elulukku on ta üles tähendanud järgmist: "Märtsis 1947 tuli mu elule uus lehekülg. Sain Riikliku Filharmoonia deklamaatoriks. Minu tööd takistab vilets tervis. Püüan seda ravida ja tasuda oma suurt võlga nõukogude valitsusele hoolsa tööga." Võimalik, et sellised hoiakud tekstis olid tingitud ajastust. Kes õieti julgenuks siis teistmoodi kirjutadagi? Küllap aga võis selles olla ka Imbi Valgemäe pahempoolsust ja idealismi. Pealegi sai ta Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil tunda kapitalismi karmimat palet.

Aastail 1951-1952 õppis Imbi Valgemäe ka Tallinna Draamateatri õppestuudios. Paljude inimeste seas ja iseäranis lasteperes märkimisväärse populaarsuse võitnud Imbi Valgemäe pälvis ka ametliku tunnustuse - 1957. a kuulutati ta Eesti NSV teeneliseks kunstnikuks. Tunnustuskirjas, millele on alla kirjutanud ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees August Jakobson, on aunimetuse andmist põhjendatud väljapaistvate teenetega eesti kunsti arendamisel ning Moskvas toimunud eesti kunsti ja kirjanduse dekaadi edukal läbiviimisel.

1957. aastal oli Imbi Valgemäel Karksi-Nuias oma sõnakunstnikuelu viimne esinemine. Maise teekonna lõpuni jäi veel kolm aastat, viimseks puhkepaigaks sai Metsakalmistu.

Koolimajale Lääne-Virumaal, kus Imbi Valgemäe õppis, on paigaldatud mälestustahvel.

Tänaste põlvede jaoks on Imbi Valgemäel võimalus edasi elada oma võrratu ja erakordse hääle kaudu, mis võiks ehk jõuda ka heliplaatidele. Nii tekiks nüüdsetelgi lastel sõnakunstiline side vanaemade ja vanaisade ajastuga.

JAAN LUKAS

Jaga |