Teed. Kellele? Milleks?

TÕNU ANTON,      19. mai 2004


Juba pikemat aega käib kemplemine teede ja tänavate halva seisukorra üle. Halb pole tänavate olukord ainult Tallinnas, vaid nii Tartus, Pärnus kui Võrus, nii Paides, Põltsamaal kui Jõgeval. Kui mõned viimastel aastatel rekonstrueeritud suuremad teed ja tänavad välja arvata, siis on pilt üsna kurb kõigis linnades ja alevites. Sama võib öelda ka vallateede kohta.

Kui riigiteedel käib üsna tõhus tegevus, siis linnades ja valdades ei kata teede ja tänavate remondimaht sageli teekatte kulumist, nii et olukord isegi halveneb. Kas omavalitsused, kes peavad hea seisma oma territooriumil olevate teede ja tänavate korrashoiu eest, ei taha siis seadusega neile pandud ülesandeid täita?
Nagu ikka, on probleemi põhjus rahas, õieti selle puudumises. Tänavate või teede remont on kallis ja omavalitsuste rahakott teadagi õhuke. Kui volikogu peab valima, kas anda eelarves rohkem raha kultuurile ja haridusele või asfaldipanekuks, siis on see halb valik, kus sagedamini kipub kaotajaks jääma teedemajandus. Napp raha teede ja tänavate remondiks ja hoolduseks ei ole omavalitsuste tekitatud, vaid see on riigi aastatepikkuse probleemist möödavaatamise tulemus.

Teedeehitus riigile kui nuhtlus

Üks põhjus on see, et riik ei täida vastuvõetud seadusi. Kui teeseadus ütleb, et täna peab teede remondiks minema 75% laekuvast kütuseaktsiisist, siis tegelikult see nii ei ole. ELi struktuurifondidest taotletakse igal aastal raha infrastruktuuri arendamiseks, sealhulgas teedeehituseks ja nende renoveerimiseks. Teedeehitusse antakse küll raha, mis moodustab 75% laekuvast kütuseaktsiisist, kuid sellest arvatakse maha EList teedeehituseks eraldatud summa. ELi raha on sihtotstarbeline ja seda mujal kasutada ei saa, küll saab aga seadust väänata, nagu oleks ka teeseaduse rakendussäte täidetud. Julgen arvata, et kui mõni seaduste täitmist jälgima seatud ametimees võtaks selle probleemi ette, siis võiks loota sellise jaanalinnupoliitika lõppu, sest praegu jõuab teedele, tulgu Euroopa Liidust teedeehituseks raha palju tahes, ikka üks ja sama summa.
Teine põhjus on see, et teede ehituseks ja korrashoiuks määratud raha ei jagune riigi ja omavalitsuste vahel sedasi, et oleks tagatud tööd vajalikus mahus nii riigi- kui omavalitsuste teedel ja tänavatel.
Omavalitsused taotlevad küll riigieelarvest ja tõukefondidest vahendeid investeeringuteks teedesse ja tänavatesse, kuid nõutavate omaosaluste tõttu on paljud omavalitsused ennast kriitilise piirini laenudega koormanud. Kas keegi on riiklikul tasemel analüüsinud, kui palju autokilomeetreid või tonnkilomeetreid või reisijakilomeetreid kasutatakse konkreetselt riigiteedel ja iga omavalitsuse teedel-tänavatel. Ilma taolise analüüsita ei saa jaotada õiglaselt kütuseaktsiisi riigi ja omavalitsuste ning omavalitsuste endi vahel.
Kolmas põhjus on see, et asja korraldama seatud ametimehed ei taha hästi mõelda, mis asi see riigitee üldse on. Teeseadus ütleb, et riigimaanteed on põhimaanteed, mis ühendavad pealinna teiste suurte linnadega ja tähtsamate sadamate, raudteesõlmede ning piiripunktidega; tugimaanteed, mis ühendavad linnu omavahel ning linnu põhimaanteedega.

Kus siis kulgeb riigimaantee?

Riigimaantee liigi kehtestab, võtab maantee riigimaanteede nimekirja ja arvab sellest välja majandus- ja kommunikatsiooniminister.
Riigimaantee, suundugu see siis teise linna, sadamasse või raudteesõlme, lõpeb enamasti linna piiril. Seal lõpevad ka riigi kohustused tee korrashoiuks ja algavad omavalitsuse kohustused. Mitte keegi ei küsi, kui palju on veel maad sadamasse või lennuväljale või raudteejaama või mitu kilomeetrit peab auto linnatänavatel sõitma, et linna lõppedes soovitud suunas edasi sõita.
Tõsi, mõnedel linnadel on ümbersõiduteed, kuid enamasti neid ei ole kas üldse või ei ole kõikidel sõidusuundadel. Need linnu läbivad üleriigilised magistraalid peaksid olema riigiteede nimekirjas. Kas Tallinna sadamasse viivad magistraalid ei peaks olema siis riigiteed? Nii Tartu, Narva kui Pärnu poolt tulles? Kuhu need mitmekümnetonnised pikad rekkad siis liiguvad? Ikka kas sadamasse, raudteejaama või sealt tagasi, kust liigub läbi nii riigisisene kui riikidevaheline transiit. Minister vaatab aga aknast välja ja kirub Tallinna võime, et need ei tee oma tänavaid korda, nii et lumesaju korral on kogu linn suuri autosid risti ja põiki täis. Ma arvan, et see on ministri enda tegemata töö.

Tõnis Palts püüab kirvega kurge

Nüüd veel see Tõnis Paltsu allkirjade kogumine. Seegi on katse probleemist mööda vaadata ja rääkida. Kui Tallinn võib oma suuremate võimaluste juures täiendavalt leidagi mõnikümmend miljonit tänavate remondiks, siis mida peavad tegema teiste linnade ja omavalitsuste juhid? Igas linnas võib koguda allkirju selle tõestuseks, et tänavate olukord on halb või lausa lubamatu või häbiväärne. Ja ka selle kohta, et linnaisad peaksid, silmad häbi täis, taolise lubamatu olukorra tõttu otsekohe tagasi astuma. Seda siis, kui ei taheta näha põhjust ja tagajärge. Tõnis Palts kui mõjukas võimuerakonna liige ei soovi aga silmi lahti teha ja probleemi näha, vaid tümitada linnavõimu, kus tema erakond võimul ei ole. Juba jälle alustab see mees valest otsast! Ta võiks tulla ja sama aktsiooni korrata nii Tartus, Narvas, Valgas kui Võrus. Või ükskõik mis linnas ja allkirjaandjaid jätkuks. Kas kõik omavalitsused on lollid ja riik tark?
Vanasõna ütleb, et tark ei ole mitte see, kes palju räägib, vaid see, kes palju teab. Kas Sa, Tõnis, ikka tead, mida Sa räägid? Tänase rahajaotuse taustal on ponnistus allkirjade abil tänavaid remontida samaväärne kirvega kure püüdmisega. Kuid eks iga mees väärib oma tegusid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)