Kantsleri soolo või valitsuse varjatud koostöö Venemaaga?

LAURI LAASI,      19. september 2007


Reformierakondlane Remo Holsmer tegi SL Õhtulehes (14. september) Vene–Saksa gaasijuhtme teemalise äärmiselt tähelepanuväärse avalduse, mis kahjuks on jäänud teenitud tähelepanuta. Et tegemist on Reformierakonda viimasel ajal ühes või teises küsimuses sagedasti esindava noormehega, tuleb tema sõnu võtta kui Reformierakonna poliitika ametlikku väljendust.

See tähelepanuväärne avaldus ise kõlas järgmiselt.

"Venemaa põhiline gaasijuhtme paiknemisega seotud huvi ei paista näiteks üldse olevatki muus kui lootuses, et Eesti poliitiline juhtkond end gaasi vajavate lääneliitlaste silmis lolliks teeb," kirjutab reformierakondlane Holsmer.

Ja jätkab samas: "Venemaa loodab saada meilt gaasijuhtmele vähemasti ei-vastust. Parimal juhul paranoilist ja üksnes venevihast motiveeritud ei-vastust. Savisaare varajane positsioonivõtt sel teemal üksnes kinnitab seda."

Nagu ikka, on kõik täpselt tagurpidi sellele, mida ütleb terve mõistus. Peaminister Andrus Ansipi noored suuvoodrid seletavad meile, et must on valge. Nad kinnitavad meile väsimatult, et Venemaast sõltumatust ei saagi olla teisiti kui Venemaale järele andes. Nagu vanas heas kalambuuris: kiusatusest ei saa vabaneda teisiti kui kiusatusele alistudes.

Eesti julgeolekuasutused on Isamaa ja Res Publica Liidu juhtpoliitiku Mart Laari sõnutsi soovitanud valitsusel enne Vene–Saksa gaasijuhtme küsimuses otsuse langetamist kaaluda oma otsust eriti põhjalikult ja igakülgselt, kuna tegemist on märgatava julgeolekuriskiga Eesti riigi jaoks.

Savisaar, kellele Holsmer viitab, on tõesti gaasitrassi suhtes selgelt eitavat seisukohta väljendanud – viidates samuti julgeolekukaalutlustele.

Ansipi parem käsi välisminister Urmas Paet soovib aga juba lubada teha trassi rajamise eelduseks olevaid uuringuid. Laar ajaloolasena näeb selles ilmselt õigusega kerkimas analoogi kibedate õppetundidega Eesti ajaloos, kus sõrmeküünegi andmine lõppes palju enama kui ainult käe kaotusega.

Kuid Reformierakond püüab meid veenda vastupidises. Nad söödavad sisse seisukohta, et meie sõltumatuse Venemaast tagab kõige paremini see, kui me pronksiööde järel teeme Venemaale kõigiti järeleandmisi.

Ja nüüd selle loo puänt.

Milles seisnes Välisministeeriumi kantsleri Matti Maasikase peaaegu et salajane või siis vähemalt hiirvaikne visiit Venemaale, kus kohtuti muu hulgas Venemaa asevälisministri Vladimir Titoviga ning esineti kuuldavasti ka ühes raadiosaates? Välisministeeriumi pressiteated ei räägi sellest midagi.
Kuidas küll nii on juhtunud, et ajal, kui Eesti–Vene diplomaatilised suhted on ilmselt kõige teravamad, mis nad taasiseseisvumisajal üldse on olnud, liiguvad meie kõrged diplomaadid Moskva–Tallinna suunal märkamatult ja aru andmata, mis õieti jutuks oli? Kohtuvad kõrgete ametikandjatega, ilma et keegi teaks, mis poliitikat nad täpselt ajama on saadetud ning mida kokku leppima volitatud. Või usub keegi, et Maasikas käis Moskvas vaid selleks, et tuletada veel kord meelde Narva silda?

Ehk on kogu sellise salajase asjaajamise eesmärk kõrvaldada Ansipi valitsuse kokkukeeratud jamadest kõige suurem – hapuksläinud suhe Venemaaga ja sellest tulenevad majanduslikud tagajärjed nii paljude ettevõtete ja töökohtade jaoks Eestis?

Võimalik, et meie diplomaadid käivad Moskvas vaid ette valmistamas pinnast kokkuleppeks – gaasijuhe Aljosha-loo unustamise eest? Ja kui see on valitsuse varjatud poliitika, siis polegi ju ime, et me sellest midagi ei tea.

Enne peavad noorte reformierakondlaste leegionid rahvani viima sõnumi: nõustumine Venemaa gaasijuhtmega on kõige patriootlikum, riigitruum ja Eesti huve kõige rohkem esindav otsus üldse.

KESKMÕTE:
Peaminister Andrus Ansipi noored suuvoodrid seletavad meile, et must on valge.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)