Antson, Veerpalu, Shmigun – Eesti talve kuld

Andres Lutsar,      15. veebruar 2006


Elu on nagu küünal tuule käes, mõtlesin ma, kui olin esimese rõõmu Kristina võidust üle elanud. Kristina sportlaseteel on olnud palju raskusi, kuid leek pole kustunud. Tema küünlasära valgustab teed noortele. Ta jääb kauaks eeskujuks.
Kristina, sa oled tubli!
Kui lihtne on seda öelda. Meie tänu Kristinale tuleb puhtast südamest ja on kantud rahvusuhkusest. Otepää heledapäine neiu Itaalia mägedes! Liugleb ja võitleb karmis konkurentsis, võidab Torino olümpiamängude kuldmedali. Esimese olümpiamedali endale, esimese kuldmedali suusavahetusega sõidus olümpiamängude ajaloos.
Kristinal oli vedada tohutu koorem. Nende ees, kes me kõik tema peale lootsime. Ta näitas meile veel kord, kuidas väikesed saavad olla suured. Lootused täitusid, pinge alanes.
Kohapeal avaldasid toetust fännid, lehvisid sinimustvalged lipud, lehvitasid president Rüütel ja Olümpiakomitee president Siimann. Sajad tuhanded naelutasid oma pilgud telekasse kaasa elama. Soovisime üht – võida, Kristina! Sinu sõit tegi silmad märjaks. Hetkeks olid kadunud kõik erimeelsused Eestimaal, hetkeks ühinesime taas ühtseks eesti rahvaks. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm!
See oli kolmas taliolümpiakuld läbi aegade. Ees on Ants Antson 1964ndast ja Andrus Veerpalu 2002st.
Reedeõhtune elamus olümpia avamispeost arenes edasi pühapäevaseks ülevustundeks. See oli õnnelik avalöök tervele meie meeskonnale ja pöidlahoidjatele kodus. Loodetavasti on pidutsemiseks edaspidigi põhjust! Ega siis mehed taha Kristinale alla jääda.
Saavutused on alati millegi tagajärg. Saavutuse lätteid tuleb otsida palju varasemast ajast. Kristina taust on õnnelik suusatajate abielu, ema Ruth Rehemaa ja isa Anatoli Shmigun, ning kaunisse Otepää maastikku loodud spordilembene kodu kahele tublile tütrele, Katrinile ja Kristinale.

Kõige taga on kodu

Mäletan hästi ka nende esimesi treenereid. Allar Levandi ema Agnes Adamson oli Ruth Rehemaa treener ja suusatreenerite perekond Erna ja Herbert Abel treenisid nii ema Ruthi kui ka tema tüdrukuid. Suusaperedes kasvanud lastest saidki tippsuusatajad.
Eluaeg noortega tegelnud inimesena tean, et pingutuse tähendus tuleb noorele selgeks teha lapseeas. Ka kaotusvalu ja võidurõõmu mõtestamine, libisemislust ja loodusilu vaatlemise oskus, armastus oma spordiala vastu algavad juba enne kooli.
Lõuna-Eesti pärl Nuustaku, meie kaunid talvised lumised nõlvad sobivad ideaalselt ühe tulevase olümpiavõitja koduks. Võitude tähistamise pesa, aga ka valusate tagasilöökide leevendamise paik, pisarate peitmise ja uuele katsele minemise koht ongi kodu!
Eesti keelel ja eesti meelel õpiti siin heade ja tarkade inimeste nõus ja koostöös. Ja nüüd seisime kõik sinu taga, Kristina!
Järgnevad ajalookirjutajad, raamatud, filmid. Tekivad legendid. Meile, elavatele tunnistajatele jäävad isiklikud mälestused ja suur kaasaelamisrõõm. 12. veebruar 2006. Oo, peatu, hetk!

Ei religioonide kokkupõrgetele, jaa olümpiamängudele!

Olümpiamängud oma rituaalide ja erilise auraga on nooruse suur ja üllas ülemaailmne pidu. Ei religioonide kokkupõrgetele, jaa olümpiamängudele! Arvukad eri rahvaste lume- ning jääatleedid kohtuvad sõpruses ja konkurentsis, et võidaks parim.
Dopingust ei taha ma rääkida. Nad ju läbivad selle piinapingi ja teevad mitu korda igasugu proove, et kindlaks teha, kas parim oli ikka õige. Loodame, et kõik on korras. Ei tahaks jälle neid õudseid jamasid, mis kustutavad võidurõõmu ja mängude ilu. Elagu aus mäng! Oma riigi auks ja uhkuseks!
Ei mingeid terroriste. Las võitlevad mehed hokiväljakutel ja hüppemägedel, mitte ususõjas.
Tsivilisatsioon valitseb olümpiamängudel. Tsivilisatsioonid ei põrka kokku, vaid arendavad ausat konkurentsi. Arusaamatused tekivad ikkagi vaid usuliste veendumuste pinnal.
Kui aga jutt siia juba jõudis, siis – kas teie näete, kus on praegu Euroopa Liit? Miks ta ei astu Taani kaitseks välja? Mis puudutab terrorismi, siis kas on ikka nii, nagu meile tahetakse näidata? Võib-olla astub islam välja oma au kaitseks? Kes läheb enesetapjana Ameerika tsivilisatsiooni eest surema?

Kristina ja mina oleme kalad

Kristina on sündinud 23. veebruaril. Samal päeval, kui president Päts. Kristina saab nädala pärast 29aastaseks. 9. märtsil on sündinud Molotov, Michelangelo, maletaja Fischer, Gagarin ja Lutsar. Mina saan 69. Mina võin tehtule juba pikalt tagasi vaadata. Minu süda on ikka seal, kus on eluterve Eesti, kus on noored, ennast teostamas meeletul medalijahil.
Mina võtan lapsed, oma õpilased, ja püüan neile sisendada ja õpetada judo kõiki häid külgi, nii teoorias kui ka praktikas. Mul on hea meel, kui ma näen hiljem neid tegelemas tublilt ka muudel aladel.
Kui Jüri Ratas sai linnapeaks, siis küsisin: kas tallinlastel on nüüd iga päev jüripäev? Jüri õppis minu juures kolm aastat judot. Hiljem läks korvpalli üle. Mul on video, kus 9-aastane tulevane linnapea võitluslikult maadleb. Täna on tal võimalus luua ausa poliitiku kuju, teha ausalt oma tööd. Seda olen püüdnud kõigile oma õpilastele õpetada.
Olen järginud jaapani vanasõna: kaotad raha – kaotad vähe; kaotad tervise – kaotad palju; kaotad au – kaotad kõik. Seda peaks inimene meeles pidama.
Täna me räägime kullasära paistel, et suusatamine on tore ja noored tehku sporti. Aga kui me vaatame, mis maksab täna üks suusakomplekt? Ligi 2000 krooni. Katsu seda lastele osta.
Midagi on riigis väga valesti. Meil raha on. Aga me ei anna seda sinna, kuhu vaja.
Kristina kirjutas ühes ajakirjas, et koolis pidi igaühel mingi harrastus olema. Et muidu läheb pätiks. Ja et tema alustas rahvatantsust, kuni Herbert Abel ta suusatrenni kutsus.
Täna on laste harrastused kallid. Vanemad ei suuda neile vahendeid osta ega trenni saata. Usun, et enne need käärid ja ebavõrdsus ei lõpe, kui saame astmelise tulumaksu. Sportlased tulevad tööliste hulgast ja maalt, keskklassist ja rahva seast. Värnik tuli Antslast, Nool Võrust, Kristina Otepäält. Ülikute hulgast tippsportlasi ei tule. Nad pole harjunud pingutama.

Treener viib sportlase kullale

Teine probleem on see, et meil pole meesõpetajaid. Ma räägin sellest igal koosolekul, kirjutan igas jutus. Kodus on ainult emad, sest lapsed kasvavad lõhkiläinud perekondades. Lasteaias on sajaprotsendiliselt naiskasvatajad. Koolis on naisõpetajad. Aga sporti tuleb alustada noorelt, eelkoolieas! Meestreenerid peavad noortele silma heitma! Mehi on vaja koolidesse ja treeningusaalidesse.
Et meie edu olümpiaradadel jätkuks, tuleb leida noort pedagoogilist talenti. Praegu on kergem leida potentsiaalset tippsportlast kui treenerit, kes teda juhendab. Õpetaja on see, kes realiseerib ande. Ilma õpetajata kulda ei sünni.
Üks asi veel, mille tahan ära õiendada – mulle ei meeldi „Rehepapp". Mulle ei meeldi kohe üldse, et laseme end hüüda rehepappideks, irvitava alatooniga. See on eesti rahva alandamine. Kas me siis oleme nii loll ja rõve rahvas, nagu Kivirähk kirjutab? Mis rehepapid on Kristina, Veerpalu, Mae?
Mina tahaksin elus näha rohkem optimismi ja rõõmu, eetikat ja kõrget moraali.
Aga unustame täna, et tippsport on andeka ja terve inimese üliinimlik töö, et treenerite ja õpetajate tegevus nõuab eneseohverdamist. Ma lihtsalt tänan kõiki inimesi nii spordis kui ka spordi kõrval, kes aitasid Kristinal kätte saada tema noore elu suurima võidu õnne.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)