Maailma ümberjagamine ehk PAX AMERICANA

RAIVO J. RAAVE,      26. märts 2003


Tõenäoliselt on Venemaa pärast Iraagi sõda vaesem ja palju väiksema mõjuga - seega kaotanud nii majanduslikult, sotsiaalselt kui poliitiliselt. Ameerika mõjuvõim kasvab aga hüppeliselt.

Kui vaadata viimastele nädalatele tagasi, siis mida vähem vettpidavamaks Ameerika sõjaargumendid läksid, seda tõenäolisemaks Iraagi sõda muutus. Enamik vaatlejaid - nii sõja poolt kui vastu - kasutasid moraalseid ja eksistentsiaalseid argumente, võttes need minevikust ja olevikust.

Katsesõda Venemaa ja Hiina vastu

Sõja amoraalseks pidamine on uusaja arusaam - traditsiooniliselt oli sõda alati sakraalne. Terrorismi amoraalseks nimetamine on saama liiki argument. Terrorism ja agressioon on olemuselt antropoloogiline probleem. Barbaarsus pole tsiviliseerimisega kadunud, vaid muutunud veel rafineeritumaks.
Meenutagem, et president Bushi peaargument Iraagi sõja poolt pole aga pärit minevikust ega olevikust, vaid hoopis tulevikust: "Meil tuleb seda teha meie laste ja lastelaste pärast," ütles ta vabariiklastest kuberneridega kohtudes.
Iraagi sõda on olemuselt maailma geopoliitiliste mõjutsoonide ümberjagamine, mille eesmärgiks on saada kontrolli alla Lähis-Ida kriisikolle ja piirata Venemaa ning Hiina geopoliitilist tähtsust.
Richard K. Moore, netiajakirja Cyberjournal.org väljaandja, ütleb, et sõjategevus Iraagi vastu ei oma tegelikult suuremat tähtsust. See on katsesõda Venemaa ja Hiina vastu.

USA majanduse struktuurikriis ja musta kulla hoovad

Pole kahtlustki, et naftahinnad sõja algupäevil tõusevad, kuid Ameerika võidu puhul võtab USA Iraagi naftaväljad oma kontrolli alla, mis tähendab ka toodangu suurenemist ja naftahinna langust. Naftahinna langus on USA struktuurikriisi käes vaevlevale majandusele aga hetkel ülioluline, sest suur osa niinimetet "uuest majandusest" vajab praeguses olukorras dotatsiooni ja investeeringuid.
Vene naftakompaniid ei suuda nii kiiresti suurendada toodangut, et saada enam kasu praegustest ja sõja ajal tõusvatest naftahindadest. Vene kompaniid püüavad suurendada eksporti Vene oma tarbija arvelt, mis viib ja ongi juba viinud hinnatõusudeni Vene turul.
President Bush kinnitas oma visiidil Venemaale, et Ameeria kannab hoolt Vene majanduslike huvide eest Iraagis. See tähendaks aga, et Iraagi suuremad naftaväljad jääksid Venemaa kontrolli alla ja ameeriklased blokeeriksid oma firmade Iraaki-tuleku, mis on nonsenss.
Ajaleht Asia Times kirjutab, et Washington püüab naftahinna viia 13-le dollarile barrelilt. Vene kompanii JUKOS president Mihhail Hodorkovski ütleb, et pärast Iraagi sõda on naftahinnad Venemaa tarvis paremal juhul 14-16 dollarit ja halvimal 12-14 dollarit barrelilt.
Venemaa rahandusministeeriumi andmeil ei suuda isegi teatud NLiidu aegsete Ameerika-võlgade kustutamine aidata Vene majandust ega riigieelarve täitmist, kui naftahind kukub alla 20 dollari. Vene riigieelarve on koostatud, arvestades naftahinda 24-25 dollarit barrelilt.
Vene energeetikaminister Igor Jusupov ütles, et tänu sõjaeelsele kõrgele naftahinnale peaks Vene majandus vastu 20-24dollarilise naftahinna puhul. Ajaleht Argumentõ ja Faktõ ütleb valitsusekspertidele toetudes, et madalaim naftahind, millele Venemaa vastu peaks, oleks 18 dollarit barrelilt. Vene rahvusliku strateegia nõukogu nendib oma 7. märtsi ettekandes, et naftahind alla 20 dollari ei peaks olema ka Ameerika huvides.

Venemaa kui Iraagi sõja suurim kaotaja

Iraagi sõja varjatud vastaseks on tõepoolest Venemaa. Vene suurkompaniid Lukoil, Tatneft, Zarubezhneft jt osalevad praegu Iraagi nafta töötlemisel. Neil tuleb sõja korral oma toodangut kärpida. Teiseks kahanevad Venemaa võimalused müüa oma naftat ameeriklastele.
Kolmandaks on Vene naftagigantidel juba praegu, kuigi naftahind on üleval ja majandusnäitajad korralikud, raskusi oma aktsiate müümisega Lääne kompaniidele. TNK pakkus oma aktsiaid mitmele firmale, kuni lõpuks 11. veebruaril British Petroleum teatas holdingfirma loomisest.
Pärast sõda on Iraagis tegijateks aga juba Ameerika suurfirmad. Reuteri andmeil ütles Opositsiooniline Iraagi Rahvuskongress juba välja, et esimene asi, mida pärast sõda tehakse, on Prantsuse ja Vene firmade lepingute ümbervaatamine ameeriklaste kasuks.
Venemaa kaotab sellegi rahvusvahelise mõju, mis tal on. Võimalik, et kogu oma mõju Lähis-Idas. Teda pole enam vaja vahendajaks ameeriklaste ja araablaste vahel. Siiani on USA kasutanud Venemaa diplomaatilist abi suhetes Süüria, Iraani, Liibüa, Liibanoni ja Jeemeniga.
Ja lõpuks viib see ka igasuguse autoriteedi kadumiseni islamimaailmas, mis suurendab sisekonfliktide võimalust. Tõenäoliselt on Venemaa pärast Iraagi sõda vaesem ja palju väiksema mõjuga - seega kaotanud nii majanduslikult, sotsiaalselt kui poliitiliselt. Ja süsteemikriisis ei aita enam muu kui vana ja hea Ameerika abi...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)