Nädala juubilar Grigori Kozintsev 100

Enn Eesmaa,      16. märts 2005


Oma loomingus nii vormis kui sisus Eestiga mõneti seotud kinokunsti suurmees sündis 22. märtsil 1905. a Kiievis. Ta oli vaevalt 14-aastane, kui koos Sergei Jutkevitši ning Aleksei Kapleriga lõi lasteteatri Arlekiin, mida nad ise kutsusid eksperimentaalseks. Arlekiinil oli küll jaksu vaid poolaasta jagu, kuid teatripisik jäi poisi hinge.
Grigori õppis Kiievi maalikunsti koolis ning töötas ühes pealinna teatris kunstniku abilisena. Veel teismelisena jätkas ta õpinguid Petrogradi kunstikoolis, mis allus kunstiakadeemiale. Aastal 1921 lõi Kozintsev koos vana sõbra Jutkevitši ning Leonid Traubergiga teatristuudio FEKS, mis äraseletatult tähendas "Ekstsentrilise Näitleja Vabrik". Stuudiole olid lähedased Majakovski ja Meierholdi teatriideaalid. Gogoli "Naisevõtu" kohati tsirkust meenutanud rabavat lavastust meenutatakse vene teatriringkondades kuuldavasti tänini.
Kinokarjääri alustas 19-aastane Grigori Kozintsev Lenfilmi eellases – nõukogulikult õõvastavalt kõlava nimetusega vabrikus Sevzapkino. Koos Traubergiga lavastas Kozintsev mitu tummfilmi, neist oleks tänagi huvitav vaadata näiteks "Sinelit".
Esimese helifilmi lavastas Kozintsev 1931. aastal. "Üksi" oli esialgu tummfilmiks mõeldud lugu maa ja linna vastuoludest ning tollal tunnustamata sotsiaalsetest probleemidest. Filmis oli oma osa koguni usul ja skepsisel Altai šamaanide võimesse inimesi terveks ravida. Kozintsevist sai tunnustatud rezhissöör kolmekümnendatel aastatel lavastatud kinotriloogiaga noormehest nimega Maksim. Boris Tširkov mängis peaosa nii "Maksimi nooruses", filmis "Maksimi tagasitulek" kui ka "Viiburi linnaosas". Oma esimese Stalini preemia teenis Kozintsev aastal 1941.
Kuid ega see taganud veel loominguvabadust. Filmi "Tavalised inimesed" ei lubatud ekraanile ligi kümme aastat ning Stalini ajal oli see sageli eluohtlik olukord. Kuid pole halba heata. Umbes samal ajal said Kozintsevi menukate teatrilavastuste aluseks William Shakespeare'i näidendid Boris Pasternaki säravas tõlkes. Neist "Hamleti" kinoversioon jõudis ekraanile 1964. aastal. Küllap mäletavad veel tänagi paljud selle Veneetsia festivali ?zhürii eripreemia võitnud filmi võtteid Tallinna lähistel, kus paepangale oli püstitatud loss, milles elas, kannatas ja unistas Taani prints Innokenti Smoktunovski mällusööbinud esituses.
Aastaid hiljem kutsusin meisternäitleja samasse kohta telekaamera ette meenutama kunagist filmitööd maailma hinnatuima näidendi ekraniseeringus ning Smoktunovski kirjutas sellest kohtumisest hiljem koguni oma mälestusteraamatus. "Hamleti" filmis osalenud näitlejate hulgas oli veel vähe eestlasi, kui Rein Aren ja Ants Lauter kõrvalosades välja arvata.
Kozintsevi "Kuningas Lear" oli aga suuresti ka peaosas säranud Jüri Järveti loominguvõit. Mäletan, et lavastaja põhjendas oma valikut üsnagi meeldejäävalt. Ta otsustas Järveti kasuks, sest eesti näitleja silmades oli tema arvates mingi eriline Euroopa-kurbus. Kozintsevi Lear on kuningas, kes ei märka uue ajastu algust oma riigis. Seepärast oli film esilinastusaastal erakordselt kaasaegne, täna aga sobib vähemasti kahe ajastu kajastuseks. Erakordselt atmosfääri- ja mõtterikka filmi operaator oli leedulane Jonas Gricius.
1970. aastal esilinastunud "Kuningas Lear" jäigi kahjuks Kozintsevi viimseks kinolavastuseks. NSV Liidu rahvakunstnik, Lenini preemia laureaat Grigori Kozintsev suri kolm aastat hiljem, jättes meile loomingupärandiks 15 mängufilmi. Tema tõekspidamisi arendasid edasi kümned õpilased teatrikoolidest ja mitu lendu üleliidulise kinematograafia instituudi professor Kozintsevi tudengeid. Mitme hea raamatu hulgast soovitan arendavaks lugemiseks valida Kozintsevi mälestused ning mõtisklus-uurimused Shakespeare'i loomingust. Alustuseks võiks sobida kas või "Meie kaasaegne Shakespeare".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)