Kas eestlane olla on uhke ja hää?

 Kus lehvis tõeline uutmise-vaimustus, kus naisgorbatšovina säras sotsiaaldemokraat Marju Lauristin ja kus oma mõtestatustega said end eksponeerida ka seni varjusurmas olnud, kuid siiski oma häältega nõrgemate ahistamist toetanud riigikogulased – kõik need, kelle maailmavaate (õigemini – lühinägelikkuse) tõttu oleme oma uues iseseisvuses vähem kui kahekümne aastaga jõudnud olukorda, kus eestlane olla pole uhke ja hää, kus ikka sagedamini tekitab eestlaseks olemine piinlikkust, muret, kõhklusi.

Vanu poliittermineid kasutades: uus retoorika on sedavõrd paindlik ja voolav, et neelab öeldava mõtte – meie Eesti ühiskond on üldkriisis, kus elada endistviisi ei saa, uutviisi aga ei osata (õigemini – ei taheta; eriti valitsuse poole pealt).

Lisaks vaimsele, väärtuselisele tupikule on olemas ka teised klassikalised kriisi tunnused: majanduskriis, millest valitsus ja Riigikogu ei näe väljundit, ning välispoliitiline isolatsioon, mida võiks ka pankrotiks nimetada. Eestit peetakse stabiilsust kõigutavaks väikeriigiks, kes sageli taob talva Euroopa traditsioonilisse poliitikasse. Meie poliitikute arvates aga alati õiglaselt ja õigustatult, olgu see Vene või Gruusia nägemus, olgu need majandus- või sotsiaalpoliitika eriarvamused või kurioossused.

Meie naabrid, eriti hõimuvelled, annavad meie valikulise ajalookäsitluse ja kummaliselt enesehävitusliku välis- (aga ka sise-) poliitika tõttu nii varjatult kui ka avalikult mõista: Eesti on naeruväärne ja mittetõsiseltvõetav riik.

HANS PALKMAN, Pärnumaa

Jaga |