Aeg lõpetada hala

ANDRES ELLAMAA,      31. august 2005




Loen riigikogulaste Marika Tuusi ja Eiki Nestori kirjatükke ning mõtlen, kas nutta või naerda. Marika nutab ja Nestor paraku ajab naerma.

Vt ka 3. augusti Postimees "Arsti juures võõras" Marika Tuus;
8. augusti Postimees "Abiks minister Aabile" Eiki Nestor;
10. augusti Kesknädal "Tahan olla patsient, mitte teenust kerjav klient" Marika Tuus

Muidugi võiks nutta nagu Marika – kõik on halb. Ega Nestorgi midagi muud kirjuta. Tema puhul peab aga kurvalt naeratama, ka tema vaid nuriseb ega paku lahendusi, mida nii suurte kogemustega riigimees ja tervishoiuekspert võiks küll välja käia.
Narr lugu, kuid meie praeguse arstiabikorralduse hädad saavad alguse just Eiki Nestori ministriaja tervishoiuteenuse korraldamise seadusest ja praegu kehtivast ravikindlustusseadusest. Nestoril on olnud hirm igasuguste soovitajate ning nõuandjate ees, ja seda ta nüüd kirjasõnas ka kinnitab. Omaenese tarkusest pole siiski piisanud.

Haigekassa vaid rahajagamisasutus
Tervishoidu korraldav seadus ei sätesta erinevate võimutasandite kohustust ja vastutust tervishoiu ega arstiabikorralduse alal. Praegune ravikindlustusseadus muutis kogu meie haigekassa kindlustusasutusest lihtsalt endise sotsialistliku riigimeditsiini teisendiks – rahajagamisasutuseks. Just Nestori ajal monteeriti sinna mõiste solidaarsus, mille kasutamine loosungitel on küll innustav, kuid kindlustuse kontekstis absoluutne mõttetus.
Nestori-järgsed ajad on kulgenud pelgalt kosmeetikaga. Vinnipulk, millega tervishoiu ja arstiabi korraldamise sihverplaadi paiseid siluda, on viletsavõitu. Sest kuidagi ei õnnestu klappima panna sisult sotsialistlikku arstiabi finantseerimissüsteemi vormilt kapitalistliku arstiabisüsteemiga.
Üht neist tuleb muuta. On karta, et haiglad taasnatsionaliseerida, muuta sadade perearstide tööaluseid või panna arstid ametnikega ühele palgaskaalale tagasi on üpris keerukas.

Jääb arusaamatuks, miks Marika Tuus suhtub sellise halvakspanuga eraraviasutustesse? Võib julgelt kinnitada, et need loevad oma sente vägagi tähelepenelikult. Lisaks sellele ei taha ükski erahaigla loomulikult tegelda niisuguste haigetega, kes ei parane hästi või ei ole maksujõulised.
Tõdegem, et vaatamata haigekassa lepinguile, millega eraraviasutus peaks abivajajale andma abi (mis vastik sõna on tervishoiuteenus!), kasseeritakse reeglina haigeilt veel päris kopsakas summa. Seda raha makstakse nn mittemeditsiinilise teenuse eest: hotellikulud, naeratus, küllaldane hulk toole ooteruumis jms. Raviasutuse omanik teab, missuguse raha eest paneb ta uue katuse, mille eest ostab järjekorraautomaadi või pakub ootajale mineraalvett. See on raviasutuse õigus langetada otsuseid.

Kas kunstliku viljastamisega saab miljonäriks?
Pigem võib muret tekitada, et mõnigi eraraviasutus kipub parasiteerima nn riigihaigla vahendeil. Kuidas suudab end elus hoida TÜ Kliinikumi bastionidena ümbritsev erakliinikute võrk, või kuidas meie vaestes tingimustes õnnestub ainuüksi kunstliku viljastamisega miljonäriks saada?
Ei maksaks unustada kõigi omandivormide võrdse kohtlemise printsiipi. Selle on haigekassa üpris häbematult unustanud. Haigekassa silmis ei ole haigekassaga lepinguga seotud arsti ega muud raviasutust olemas. Isegi siis mitte, kui ravija kvalifikatsioon ja ravitingimused vastavad sellesama Eesti Vabariigi kinnitatud standarditele.
On suur tõde, et üht osa, arstiabikorraldust ühiskonna kui terviku kapitalistlike suhete süsteemist välja kiskuda ei saa. Jääb üle võimalus kohendada arstiabi finantseerimissüsteemi.
Mida siis teha? Haigeid ja haigusi näib olevat rohkem kui raha.

Arst seotud vastukäivate kohustustega
Millegipärast võtame igavikulise tõena seisukohta, et haigekassa võtab üle kohustuse tasuda tervishoiuteenuse eest ja sõlmib vastava teenuse ostmiseks lepingud ravijatega. Sellega on tehtud üpris osav trikk.
Arstile, kelle püha kohus on ravida inimest, kes tema poole abi saamiseks pöördub, on pandud tema kutse-eetikaga olulises vastuolus olev kohustus tõrjuda haiget endast eemale. Lihtsalt seepärast, et haigekassa leping on täis ravitud, ja kõik lepingust üleulatuvad kulutused on ravija enesehävituslik heategevus, mida võib harrastada vaid lühiaegselt.
Hea küll, 2004. aastal jäi ainuüksi Põhja-Eesti Regionaalhaiglal tehtud töö eest saamata 16 miljonit krooni! Tänavu on kolmes Tallinna suures haiglas ravitud haigeid ligikaudu 80 miljoni krooni võrra enam, kui haigekassa on lepingutega raha lubanud.
Kes on see julge, kes ütleb, et Jüri ja Mari saavad ravi, Mati ja Kati jäägu ootama? Arst sellist otsustust teha ei taha ega tohi. Kui ravib, toob selget majanduslikku kahju oma tööandjale ja leivaisale. Kui ei ravi, piinleb südametunnistuspiinade käes ning teda süüdistatakse töö ajal logelemises.

Haigekassa kindlustusasutuseks!
Kui haigekassa tegutseks kindlustusasutusena nagu tavaks, kaoks vajadus haiglate ja arstidega lepinguid sõlmida. Võib loobuda lubadusest võtta üle kohustus tasuda tervishoiuteenuse eest.
Muide, arstiabi käsitlemine kindlustushüvitisena on üpris arusaamatu nähtus. Kindlustushüvitis on ju raha, mis antakse kindlustatule, kui see on seoses arstiabiga teinud mingeid kulutusi. Milliseid kulutusi ja mil määral korvatakse, on juba haigekassa kui kindlustusorganisatsiooni asi.
Üks inimene – üks haigus – üks hüvitis. Kulu võib olla erinev, sest pimesoole võib väga edukalt eemaldada ka Paide või Jõgeva haiglas. Kui lugupeetud patsient tahab seda teha TÜ Kliinikumis, miks mitte!
Aga siis peaks töö hinna vahe jääma tellija taskule, mitte haigekassa kanda. See, kui palju haigekassa kodanikule korvab, ongi kindlustushüvitis, mille suurus, nagu ka kindlustatavad riskid, on haigekassa määratleda. Kohe kuidagi ei saa arukaks pidada praegust olukorda, kus haigekassa dikteerib raviasutusele oma hindu. Veel hullem, üritab ühe mõõdupuuga mõõta nii tipptehnoloogiaga varustatud suurhaiglale kui tavalisele maakonnahaiglale.

Jätame haigele vabaduse!
Jätkem haigele vabadus minna ravile, kuhu ta soovib. Andkem talle teadmine, et tema ravikulud korvatakse osaliselt või täielikult olenemata ravikohast, vaid olenevalt haigusest. Patsiendi sõltumine haigekassa ja haigla vahelise lepingu täitmise seisust ja ka selle suurusest on oma olemuses inimvaenulik.
Praegune huvide konflikt, milles kõik arstiabiga seotud osapooled väljendavad rahulolematust, on täiesti kõrvaldatav. Selleks on vaja vaid tahtmist muuta elu pidurdavat suhetesüsteemi haige, ravija ja haigekassa vahel.
Meie ühishuvi peaks olema ennekõike ravikindlustuse talitlemine kohustusliku kindlustusena. Vaid nii saaks suhete ja nurinate sasipuntra lahti harutada.
Selleks on vaja aga julgust, tahtmist ja teadmist asjade seisust. Aeg-ajalt tuleks makromajanduslikust pilvelõhkujast laskuda maa peale mikromajandusliku inimeseni, kellel on vaid üks kiirelt mööduv elu ja kelle valu tunneb tema ise kõige paremini ja kelle haigustega kaotatud aega ei suuda korvata mitte keegi maailmas.

Arstile, kelle püha kohus on ravida inimest, on pandud tema kutse-eetikaga vastuolus olev kohustus tõrjuda haiget endast eemale. Lihtsalt seepärast, et haigekassa leping on täidetud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)