Kaalukeel: Uue presidendi ootel...

Heiki Kortspärn,      10. mai 2006


Varsti valitakse Eestile jälle presidenti. Üsnagi tõenäoliselt tahab Rahvaliit Arnold Rüütli esitada teiseks ametiajaks. Või siiski ainult näitab, et tahab?
Kuna minusuguse lihtsa inimese hääl ei ole ulatunud presidendini, kasutan Kesknädala abi ja esitan mõned küsimused:
1. Miks president pole oma valitsemisajal kordagi pöördunud tema kandidatuuri toetanud valijameeste poole, et ära kuulata nende seisukoht enne eestluse kestmajäämist ohustavate otsuste kinnitamist?
2. Miks agiteeris president Eesti rahvast astuma Euroopa Liitu? Minu arusaamist mööda on Arnold Rüütel kogu rahva president. Ka EL-i vastaste president. Või ei ole (olnud) see nii?
3. Miks Vabariigi President rikkus 16. aprillil 2003. aastal Eesti Vabariigi põhiseadust ja kirjutas Kreekas alla Euroopa Liiduga ühinemise lepingule? Nagu näitavad kurvad kogemused, on meelevaldne ümberkäimine põhiseadusega alati suunatud iseseisvuse ja riigi nõrgendamisele, mitte vastupidi.
Loomulikult oleks küsimusi palju rohkem, kuid ka neile ausaid vastuseid saades oleks võimalik teha tuleviku suhtes mõningaid järeldusi.
Üha lähemale on jõudmas aeg, kus tulevaste Eesti riigi juhtide ametisse valimine ei suuda enam pidurdada eestluse väljasure(ta)mist. Näen ja tean, et elu tänasel Eestimaal on parem, põnevam ja võimalusterohkem, kui iialgi varem. Eestlane võib karistust kartmata teha, mida tahab, juua, kuipalju mahub, minna purjuspäi kirikusse või istuda autorooli, valetada-varastada niipalju kui viitsib, reisida kuhu soovib, pururumalana lõpetada alg-, kesk- või isegi ülikooli, seksida kellega heaks arvab, väärastunud elustiili tõttu sünnitada rohkem puuetega lapsi kui terveid, rääkida, mida sülg suhu toob ... Ja nõuda sealjuures riigilt hoolitsevamat suhtumist!
Aga enne oma hukku vajab Eesti taas uut presidenti! Kas üheks kandidaadiks võiks jälle olla Arnold Rüütel? Miks ka mitte.
Paljud aga soovivad, et ta seekord enda kandidatuuri esitamisest loobuks. Tavaliselt tuuakse kaks põhjust:
1. Õiglus (või, kui soovite, "õiglus") seati tagantjärele enam-vähem jalule ja Rüütlist sai lõpuks president.
2. Viis aastat on olnud piisav aeg, et leida uus presidendikandidaat, kes on vaba paljukirutud punasest taagast.
Poliitikutele on eriti hästi teada, et Riigikogus presidendiks valimine on tõepoolest raske, kuid samas paljudel põhjustel siiski soovitav. Siinkohal ühinen meelsasti Toomas Savi kunagise ettepanekuga, et Riigikogus presidendiks valituks saamise künnist võiks alandada senise 68 asemel 51 hääleni. Paraku jääb kõik endistviisi.
Paljud eestlased leiavad, et Arnold Rüütli ametiaja lõpuga oleks ülim aeg endiste kommunistide pukkiupitamine lõpetada. Enamgi veel: leitakse, et on ka viimane aeg, kus 2007. aasta valimistel ei valitaks Riigikokku enam mitte ühtki endist kommunisti. Kahjuks jäävad endised kommunistid kindlalt võimu juurde ja ma ei näe jõudu, mis seda takistada võiks. Kõigele lisaks on see täna juba pseudoprobleem.
Tõenäoliselt olen üks vähestest, kes mäletab, et näiteks rahva poolt armastatud (?) Jaan Kaplinski oli see, kes surus läbi ettepaneku, et Kodanike Komiteede liikmeiks võisid saada ka kommunistid. Olen üks vähestest, kes mäletab, et tänagi uljalt rahvuslikkuse ratsul kappav ja kommuniste hukkamõistev (endine?) Isamaaliit oli see, kelle lahkel nõusolekul avati kommunistidele tee võimu juurde – et anda neile võimalus meelt parandada ja "eesti asja ajada". Lausa tülgastav, kuidas rahvas on lasknud ja laseb edaspidigi ennast petta!
Tahan öelda, et kommunistidega ja kommunismiga tulnuks meil asjad otsustavalt selgeks teha juba 15 või vähemalt 10 aastat tagasi. Enne igakordseid kõikvõimalikke valimisi punakolliga hirmutamine ja kommunismi hukkamõistmise nõue on praegusel ajal silmakirjalik ja madal. Rong on läinud!
Tänaseks on selge, et presidendi otsevalimist rahva poolt ei tule, kuigi teadaolevalt ligi kolmveerand eestlastest seda soovib. Kõik "tegijad" erakonnad said eelmistel presidendivalimistel „tormihoiatuse": president tuleb ära valida Riigikogus! Tõenäoliselt pole erakonnad õppust võtnud ja poliitiline mudamaadlus kandub taas põllule, kus Rahvaliidu valijamehed on juba praegu ootamas. Ja isegi kui Rahvaliidu presidendikandidaat loobuks, on valdadest tulevate valijameeste "vaba" häältehunnik ülikõva valuuta Villu Reiljani kogenud kätes.
Tolleaegsest, 2001. aasta Tallinnas-käigust ja presidendivalimisest saati pole ma saanud vastust küsimusele: mis oli ja on Keskerakonnalt Rüütli toetuseks saadud häälte hind?
Ja märkus tänastele edevatele juhtivatele parteisõduritele – tulevastele presidendikandidaatidele: te peate olema vastuvõetavad nii rumala(ma)tele kui ka targematele! Aastal 2001 te seda kohe kindlasti ei olnud!
Ühed tahavad näha hea kasvatusega, hea haridusega, hea meele- ja esinemislaadiga ning eelkõige hea välimusega kandidaate. Teised aga tahavad lisaks eelpooltoodule teada mitme suurusjärgu võrra olulisemaid asju. Kasvõi seda, kuidas presidendikandidaadid põhiseadust tunnevad-tõlgendavad. Kasvõi seda, kui kompetentsed on nad rahvusvahelise suhtlemise alal või kas nad näiteks tunnevad mõnd rahvusvaheliselt vaikimisi tunnustatavat tava? Ja kas näiteks tulevane Urmas Oti küsimus "Millest räägib põhiseaduse 6. paragrahv?" paneks tulevase presidendikandidaadi kimbatusse?



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)