Nädala juubilar: Hendrik Adamson 115

11. oktoober 2006


Eesti Kirjanike Liitu kuulunute ja kuuluvate hulgast on ka nimekaid, omal ajal ilma teinud, kuid laiema avalikkuse jaoks nüüdseks unustusehõlma vajunud kirjamehi. Selle tõenduseks meenutaks Mulgimaa laulikut Hendrik Adamsoni (1891–1946), kelle sünnist möödub 6. oktoobril 115 aastat.
Kirjandusdoktor Endel Nirk on andnud Hendrik Adamsoni loomingule sellise hinnangu:
"Suurematest keskustest kõrval maal elanud kodukohaluuletajana oli tal eriliselt lähedane suhe külaelu ja loodusega; ta lõi huvitavaid zhanripildikesi tabavate, sageli veidrate kujundite ja vahel üllatuslike meeleoluliste pöörakutega. Omapärase koomilise efekti saavutas luuletaja mõningate piibli ja maailmakirjanduse motiivide maamehelik-murdekeelse esitusega."
Hendrik Adamson sündis 6. oktoobril 1891 Kärstna vallas. Ta on avaldanud luulekogud "Mulgimaa" (1919), "Inimen" (1925), "Tõus ja mõõn" (1931), "Kolletuspäev" (1934), "Mälestuste maja" (1936) ja "Linnulaul" (1937), novellikogud "Kuldblond neitsi" (1925) ja "Roheline sisalik" (1925) jm. Kujundirikkais ja humoorikais luuletustes kasutab Hendrik Adamson tihti võru murdekeelt. Ta on luuletanud ka esperantos, saades seeläbi laiemaltki tuntuks.
Lauliku testamendiks võib pidada tema luuletust «Needmine». 1943. aastal õnnestus tal teise kuulsa mulgi Henrik Visnapuu kaasabil trükis avaldada regivärsilaadsena kirjutatud luuletus «Needmine».
Selles pani kirjanik oma sõnul vande alla kõik oma rahva nii venelastele kui ka sakslastele maha müünud kollaborandid. Kui Eestis 1944. aasta sügisel nõukogude võim taastati, jäeti Adamson selle luuletuse pärast ilma igasugustest elatisehankimise võimalustest. Adamson suri 1946. aastal oma talus nälga.
Hendrik Adamsoni ürgset rahvalikku annet märkas esimesena meie kuulsaim talendiavastaja Friedebert Tuglas, kes teda sellest ajast peale igati aitas ja õhutas.
Tuglas osales mitme Adamsoni luulekogu koostamisel ja toimetamisel.
Hendrik Adamsoni omapärase ja põneva mõttemaailma näiteks on alljärgnev 1925. aastal kirjutatud luuletus:

INIMEN

Ma panen tagurpidi käima
kino ja grammofoni.
Viskan jalgteilt kõndijate suhu
paberossi otsad ja seemnekoored,
tõukan ära üksteisest
armastajate huuled,
panen papi lugema
tagurpidi issameiet,
saadan kivi Aabeli otsaesiselt
Kaini pihku,
väljasülitet õunapuru
Aadama ja Eeva suust
liidan terveks õunaks
ja viskan kurjatundmise puusse
tagasi.
Aadama küljeluu
panen ta õigesse paika
ja muudan inimsoo isa
mullahunnikuks.
Ohoi!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)