Lennart Meri armid ja sidemed

Peeter Rahnel,      04. september 2002




Taasiseseisvumise aastapäeva, 20. augusti tähistamine, kutsus pilgu taas minevikku, et meenutades olnut, vältida vigu olevikus ja tulevikus. Üheselt kategoorilisi hinnanguid isikute ja ajaloos toimunu kohta on lihtne anda. Ühe ja teise isiku tegutsemist võib mõista või hukka mõista, kuid samas ei tea me olukorda ning sellest ajendatut - kuidas ja millistel motiividel ta oma otsused tegi.

Möödunud aastal Lennart Meri poolt ainuisikuliselt ellu kutsutud ja Laari valitsuse rahalisel toel Meri poolt läbi viidud "Murtud rukkilille" suurejoonelised üritused tekitasid hulga küsimusi, millele püüame vastuseid otsida üheskoos. Kuid kas neid leida õnnestub, ei tea.
Isamaaliidu õukonnalehed ja telemeedia kajastasid Lennart Meri kohtumisi repressioonide all kannatanud inimestega ja nende järglastega lauluväljakutel ja staadionidel üle Eesti. Naeratus ja presidendi sõbralik õlalepatsutus - me elame veel - saatis üleantud lillekimpe ja "Murtud rukkilille" märki. Tollane president Meri käsikäes peaminister Laariga nõudsid ägedalt kommunismi kuritegude hukkamõistu Riigikogus ja NKVD mõrvaagentide kohtu ette tirimist KAPO uurijate poolt.
Kuid leidus inimesi, kellele Meri avaldused olid jätkuvalt silmakirjalikkuse musternäidisteks, sest neid oli juba aastaid vaevanud kahtlused Georg Meri ja tema poja Lennarti otsesest või kaudsest osast lähedaste represseerimisel ja nende eluküünla vägivaldsel kustutamisel. Aastaid tagasi püüdsid kolm Eesti kodanikku E. Parder, J. Estam ja V. Müüripeal vaidlustada Lennart Meri süümevannet. Meri lubas pärast pikka vaikimist moodustada rahvusvahelise komisjoni, mis annaks hinnangu süüdistustele. Millegipärast ei ole avalikkus kuulnud ei komisjonist ega hinnangust. Kas president oli silmakirjalik või seniilne - otsustada tuleb meil enestel.
Eestis on arhiivid olnud uurijatele avatud juba üle kümne aasta. Tänuväärt tööd on teinud mitmed ajaloolased ja ajaloohuvilised, kelle huvi tulemusena on publitseerimist leidnud mitmed tähelepanuväärsed lähiajalugu ja keerulisi inimsaatusi puudutavad materjalid. Teatud ülihuvitavaid materjale ei ole uurijatel kahjuks olnud võimalik otsesest allikast kasutada tõenäoliselt palju aastaid. Okupantide julgeolekustruktuurid vedasid targu juba aastaid enne taasiseseisvumist Eestist välja suurema osa agendi- ja jälitustoimikutest. Tule alla ei soovitud jätta sunnitud ega vabatahtlikke kaastöötajaid. Aimu repressiivaparaadi haardeulatusest ja mahust Eestis annab Ida-Saksa julgeolekuorgan STASi leitud ja avalikustatud dokumentatsioon - kaastöötajaid väidetavalt ligi veerand elanikkonnast -, mis pärast ühinemist jäi Saksamaale.
Ei tahaks olla viimase instantsi tõe kuulutaja ja hinnangu andja, kuid publitseeritut lugedes saab selgemaks nii mõnegi isiku kummalisena tunduvad teod ja avaldused taasiseseisvunud Eestis. Joonistuvad välja vere- ja perekondlikud sidemed ning sellest tulenev suhtumine mitmessegi olukorrakäsitlusse. Mõningaid kommentaare tuleks neile siiski anda.
Ülihuvitavaks materjaliks on aruanne Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee 2. vastuluure osakonna tööst ajavahemikul 01.04.1954-01.04.1955, Tln 1997, publitseeritud Eesti Riigiarhiivi filiaalis (parteiarhiiv) olevatest materjalidest, mida on antud publikatsioonis kommenteerinud Indrek Jürjo (ka raamatu Pagulus ja Nõukogude Eesti autor) ja Tõnis Ritson.
Aruandest nähtub, et pidevalt kontrolliti, kas agendid on koostöös julgeolekuorganitega ausad. Salajaste pealtkuulamise, varjatud jälgimise ning muude operatiivmeetoditega kontrollimisel selgitati välja, kas agendid suhtuvad neile antud ülesannetesse täie tõsidusega, teevad julgeolekuorganitega kohusetruult koostööd ja kas neid saab kasutada aktiivsete vastuluureürituste läbiviimisel. Enamikku neist kasutati ka konkreetsete isikute läbitöötamisel, operatiivarvestuse asjades ja isikute vaenuliku tegevuse kohta olemasoleva materjali kontrollimisel.
Ühel juhul ilmnes, et 38 kontrollitud agendist on ennast heast küljest näidanud kõik. Nende hulgast leiame agent Obnovljonnõi, kes on identifitseeritud aruandes korduvalt kui Eesti Vabariigi ajal diplomaadina karjääri teinud Lennart Meri isa Georg Meri (1900-1983). Georg Meri, keda juba NSVL Julgeolekuministeeriumi sisevanglas kasutati kongiagendina, oli ka juba varem andnud sisukaid omakäelisi tunnistusi vangilaagris tegutsevaist põrandaalustest organisatsioonidest, laagris kinni hoitud ja pagulusse pääsenud Eesti Vabariigi juhtivaist tegelastest (ERAF SM; f.130, s.145). Georg Meri mõisteti NKVD Erinõupidamise otsusega surma, kuid otsus peatati NKVD ülema Lavrenti Beria korraldusega. 2. oktoobril 1944 asendati Meri surmanuhtlus kümneaastase vabaduskaotusega ja juba 20. veebruaril 1945 ta vabastati.
Võib oletada, et kohtuotsuste tegemine ja nende muutmine olid seotud agendile nii vajaliku usaldusväärse eluloolegendi kujundamisega. Sunnitöölaagris tehtud surmaotsuse peatamine isiklikult Lavrenti Beria poolt oleks mitte ainult suur erand, vaid ka äärmiselt kummaline, kui poleks teada Georg Meri hilisem innukas kõrvaltegevus lisaks suurepärasele tõlketööle. Kas tema öördamine, reetmine, pidev ümberkehastumine NKVD ja KGB salasepitsuste ja mõrvade müsteeriumis olid suureks abiks Shakespeare eestindamisel - verest ja reetmistest nõretavate Richard III, Macbethi ja Hamleti originaalitruul tõlkimisel?
Vastuluureüritustes kasutas julgeoleku 2. osakond täiesti ustavat ja kindlat agentuuri, kelle hulka oli arvatud ka Georg Meri. Nende ülesandeks oli andmete kogumine olemasolevale teabele tuginedes kapitalistlike riikide territooriumil asuvate välismaa luureorganite või siis sealsete nõukogudevastaste emigrantlike keskuste tegevuse kohta. Aruandest võib lugeda, et agentidelt saadi hinnalisi materjale.
Kontrollitud agente saadeti piiri taha emigrantide ja välisluurega kontakte looma, et alustada KGB "mängu" agentide värbamiseks ja desinformatsiooni levitamiseks. Agent Obnovljonnõi kirjaga lollitati pärast sõda nii kolonel Alfons Rebast kui ka Eesti konsulit USA-s Johannes Kaivi. Nõukogude julgeoleku agent Talu, kes oli kunagi lähedastes suhetes Rebasega, sai Obnovljonnõi käest Eesti Vabariigi välisministeeriumi shifriga soovituskirja abipalvega oma kunagisele kolleegile välisministeeriumist, Eesti saadikule Londonis August Tormale, et see abistaks Meri "sõpra" sidemete loomisel USA-s.
Hiljuti aset leidnud peaminister presidendi ülesannetes August Varma matusetalitust Eestis viis läbi peapiiskop Kiivit ja austas oma osavõtuga ekspresident Lennart Meri. Seoses sellega tuleks meenutada Nõukogude julgeoleku aktiivse ja eriliselt usaldusväärse agendi Jüri - aastani 1967 peapiiskop olnud Jaan Kiiviti, praeguse piiskopi isa - tegemisi Välis-Eesti ringkondades ja kohtumist August Tormaga Londonis aastal 1955. Torma umbusaldas ENSV-st tulnud kõrget usutegelast Kiivitit, olles kohtumisel reserveeritud, vastupidiselt tema suhtumisse korraliku legendiga varustatud endisesse kolleegi Georg Merisse.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)