Rõivase vanad rõivad: 'same shit, different day'

Just see stseen meenub, kui kokku võtta Reformierakonna üle 16-aastane Eesti valitsemine. Eriti teravdus mälu hetkel, kui avaldati uute ministrite nimekiri. Olgu aasta 2000, 2005 või 2015, ikka troonivad valitsuses ja juhivad meid ühed ja samad välismaistele korporatsioonidele kuulekad poliitikud. Poliitikud, kellele ei lähe kuigivõrd korda, kuidas elavad tublid tavalised Eesti tööinimesed, kes parema puudumisel moodustavad juba aastaid tohutuid horde, mis majanduspõgenikena kulgevad maailma avarustesse. Ikka needsamad – „universaalminister“ Jürgen Ligi ja tagatoamees Kristen Michal Reformierakonnast ning IRL-ist Marko Pomerants, Sven Sester, Urmas Reinsalu jmt. on saanud (eelkõige „elektrooniliselt valijalt“) mandaadi ajada poliitikat, mille tulemusel Eestis elu ja sündimus kidub, aga väljaränne üha paisub ja paisub.

Ülo Vooglaid, Mati Hint, Ando Leps, Rein Veidemann, Indrek Neivelt ja isegi Kaur Kender, aga ka teised ühiskonna- ja kultuuritegelased on aastate jooksul valitsusele lugematul hulgal välja pakkunud häid ideid, kuidas muuta Eesti ühtsemaks ja tervemaks. Kuipalju on neid kuulda võetud? Mitte grammivõrdki!

Reformi-valitsuste peamiseks eesmärgiks on ikka olnud tõsta makse, et seeläbi tagada iseenda ja oma õukonna priske äraelamine Eesti Vabariigis. Ja seetõttu pole ime, et ka uus Rõivase valitsus kavatseb eelkõige välja tulla ikka sama jamaga – ainuüksi maksutõusudega.

Usk sellesse, et Eestis elu muutuks paremaks ka lihtinimestel, hakkab kustuma. Kes madala palga eest igavesi isandaid kuulekalt orjata enam ei jaksa, see lihtsalt pakib kohvrid ja läheb minema. Sest Eestis ei näi enam miski muutuvat: same shit, different day.

Või olete näinud kedagi, kes rõõmustaks uue valitsuse sünni üle ja loodaks sellelt elujärje paranemist?

Jaga |