Mis maksab Mart Laari arvates üks sõrulane?

LEEVI HÄNG,      26. mai 2004


Juhtusin hiljuti lugema Kesknädala 7. aprilli numbrist kirjutist "Sundüürnikud – Eesti riigi häbi". Kuna olen juba alates 1990. aastast tegelnud 1944. aastal Sõrvest Saksamaale küüditatud tsiviilelanikkonna huvide kaitsmisega, siis on mul tulnud kokku puutuda paljude organisatsioonidega, sealhulgas Eesti Vabariigi valitsusega, ja mul on selles valdkonnas küllaltki ebameeldivaid kogemusi. Kõige rohkem häirib see, millise kuritahtliku hoolimatusega suhtuvad meie riigiorganid oma kodanike huvide kaitsmisse.

Olgu kohe alguses öeldud, et sellel teemal kirjutada on ühest küljest valus – ikkagi vanade haavade lahtikiskumine – ja teisest küljest vastumeelne, kuna tean, et Eesti Vabariigi valitsuse juht (1999–2001) Mart Laar on sõrulastele ja teistele natsiohvritele juba ammu (veel tema juhitud eelmise valitsuse ajal) vee peale tõmmanud.

Ajaloolisest taustast
Teatavasti küüditasid Saksa sõjaväepolitseinikud 1944. aasta sügisel Sõrve poolsaarelt Poola ja Saksamaa laagritesse ligikaudu 3000–3500 tsiviilelanikku. Ligikaudu sellepärast, et täpset arvu ei tea keegi. Inimesed aeti nagu loomakari Mõntu ja Sääre sadamatest sõjaväe dessantpraamidele ja veeti Lätimaale Ventspilssi (tolleaegse nimega Windau). Mingit registreerimist ei olnud enne pealelaadimist ega ka Ventspilsis, kus mõne päeva pärast sõrulased koos teistest rahvustest saatusekaaslastega laaditi suurematele alustele ja toimetati Poola ja Saksamaa orjalaagritesse.
1992. aasta 9. jaanuaril andsin tollasele Saksa Liitvabariigi suursaadikule Eestis hr Henning von Wistingshausenile üle Sõrve Taastamise ja Arendamise Seltsi märgukirja. Sama aasta 21. septembril teatas suursaadik, et "/---/ rahvusvahelise õiguse järgi ei saa kahjude eest, mida sõda pidav võim on põhjustanud, kahjukannatanud üksikisikud oma nõudeid otse vastutavale riigile esitada, vaid seda võib ainult riik riigile. Vastavat kokkulepet aga Saksamaa Liitvabariigi ja Eesti Vabariigi vahel ei ole".

Natsismiohvrid toodi ohvriks poliitilistele ja majanduslikele huvidele
27. novembril 1992. aastal pöördusid Saare maavolikogu ja Saare maavalitsus Eesti Vabariigi valitsuse ja Riigikogu poole initsiatiivkirjaga, millele oli lisatud Sõrve Taastamise ja Arendamise Seltsi kolme aasta jooksul kogutud tõendusmaterjalid, milles tehti ettepanek vabariigi valitsusele alustada läbirääkimisi Saksa Liitvabariigi kui ühe sõjasüüdlasega sõrulastele tekitatud ülekohtu hüvitamiseks. Paraku otsustas Mart Laari valitsus tuhandetele sõrulastele ja teistele natsismiohvritele põhjustatud materiaalsete ja moraalsete kahjude hüvitamistaotlused tuua ohvriks "kõrgematele poliitilistele ja majanduslikele huvidele", nagu ütles sõnaselgelt välja tollane riigisekretär Ülo Kaevats.
Ainus tollastest Eesti poliitikutest, kelle mõistva suhtumise eest on meil, natsiohvritel, põhjust tänulik olla, oli Riigikogu väliskomisjoni esimees Vello Saatpalu. Esiteks andis ta meile võimaluse Riigikogu väliskomisjoni koosolekul oma muredest ja probleemidest rääkida ja teiseks pöördus ta oma Saksamaa kolleegi poole palvega meid aidata. Ja sai temalt ka meile soodsa vastuse. Nimelt kirjutas hr Hans Stercken oma 24. novembri 1993. aasta kirjas: "Saksa Liidupäeva väliskomisjon on lootusrikas, et valitsusel õnnestub natsistliku ülekohtu küsimuses Balti riikides jõuda lähemal ajal probleemi üksmeelsele, kõiki asjaosalisi rahuldavale lahendusele ja loodab eriti, et ellujäänud natsijälituse ohvrid võivad näha kavandatud meetmetes teatud kompensatsiooni kannatatud ülekohtu eest."

Hüvitus eeskätt ohvrite individuaalseteks vajadusteks
Ja tõepoolest võttis Saksa Liidunõukogu 29.04.1994 oma 668. istungil vastu otsuse "Kompensatsiooni reguleerimine natsismiohvritele Baltikumis", mille lisas on öeldud: "Liidunõukogu nõuab föderaalvalitsuse veel selle Saksa Liidupäeva volituste ajal välja töötada vajalikud alused, millega natsionaalsotsialistliku terrori ohvritele Balti riikides (Eesti, Läti ja Leedu) omistada sõltumatu materiaalne hüvitus, mis on analoogne teistele Ida-Euroopa riikidele korraldatuga."
Näis, et kõik oleks nagu korras, sest selgemini oleks Saksa riik oma tahet vaevalt väljendada saanud. Looda sa! Nüüd läks käiku Mart Laari valitsusele iseloomulik kahepalgeline poliitika. 26. juunil 1995. aastal ilmus Postimehes BNSi teade: "Saksamaa maksab natslike repressioonide ohvritele kompensatsiooni." Jutt oli kahest miljonist (16 miljonit Eesti krooni) Saksa margast, mille Saksa riik tõepoolest selleks otstarbeks eraldas. Teates sisaldub vägagi ühemõtteliselt tõlgendatav lause: "Hüvitus on mõeldud eeskätt Eestis elavate natsiterrori ohvrite individuaalseteks vajadusteks."

Kuidas aga tõlgendas "individuaalset vajadust" Mart Laar?
Torgu ja Salme valda (s.t sõrulasteni) jõudis sellest rahast 1 miljon krooni (0,5 krooni kumbagi valda) kindla keeluga, et mingeid individuaalseid makseid natsiohvritele olla ei tohi. Valitsuse korraldusega 18. oktoobrist 1994. aastast nr 788-k jaotati Saksamaalt saadud 16 miljonit krooni tegelikult sotsiaalministeeriumi haldusalasse kuuluvate objektide vahel, s.t sotsiaalministeeriumi eelarve puudujäägi katteks. Kas on võimalik ette kujutada suuremat ülekohut natsiohvrite suhtes?! Tõepoolest – mis on ühist natsismiohvritel Iru hooldekodu saun-pesumajaga? Kuid neile eraldati sellest rahast kaks miljonit krooni. Või Lustivere sauna ehitusega? Nemad said tolle kurikuulsa otsuse alusel 0,2 miljonit. Või Kunda haiglaga, mis sai 0,5 miljonit. Ja nii edasi, kokku vabariigis 41 objekti. Tõepoolest, kadunud Machiavelli ja doktor Goebbels tunneksid end Mart Laari kõrval armetute käparditena!

Eesti riik ütleb igaveseks lahti kahjutasudest
Nüüd, kus dokumentaalset tõestusmaterjali on piisavalt esitatud, saame hakata vastama pealkirjas esitatud küsimusele. Teeme ühe aritmeetilise tehte. Jagame Torgu ja Salme valdadele eraldatud ühe miljoni 3500 Torgu ja 1500 Salme valla kannatanu vahel ja saame 1 000 000 : 5000 = 200 krooni. Nii suur ongi siis Mart Laari hinnangul ühe sõrulase hind koos materiaalsete ja moraalsete kaotustega. Hind on lõplik ja vaidlustamisele ei kuulu, sest Mart Laari valitsuse ülesandel sõlmis tollane Eesti Vabariigi suursaadik Saksamaal Tiit Matsulevitš riikidevahelise kokkuleppe, millega Eesti riik ütleb pärast kahe miljoni Saksa marga kättesaamist igaveseks lahti edasistest nõudlustest natsistlike repressioonidega tekitatud kahjutasudele. Kuigi seda sugugi ei taotlenud Saksa pool, vaid see oli Mart Laari ja tema esindaja järjekordne alandlik-matslik koogutamine härraste ees. Muide – teised Balti riigid, samuti endise NLiidu ja teiste Ida-Euroopa riikide valitsused seda ei teinud. Ja maksavad oma territooriumil elavaile natsiohvreile kompensatsiooniraha pihku.
Kui Juudas Iskariot oma õpetaja 30 hõbeseekli eest maha müüs, siis tõmbas ta end südametunnistuse piinades vaeveldes samal ööl oksa. Vaevalt, et Mart Laar tuhandete sõrulaste huvide mahamüümise eest samuti toimib. Isamaalaste alustatud palagan Riigikogus baltisakslastele, kellele on mitmekordselt kompenseeritud füüreri kutsel Saksamaale naasmisel mahajäänud vara kaotus, näitab järjekordselt, kuidas matsid orjaliku kiindumusega härrade ees koogutavad ja soovivad eestlastest maksumaksjate arvel hüvitada seda, mida tegelikult keegi ei ole taotlenud.

Rahvusvahelised hagid pole lootusetud
Sõrulastel ja teistel natsiohvritel on aga Mart Laari kalkuleeritud sõrulaste hinnale vastu seada omapoone, arhiivimaterjalidele ja teistele tõendusmaterjalidele tuginev, hoopis teistsugune tegelike kahjude väärtus. Kui rehkendada ainult põhivaradele (hooned ja rajatised, kariloomad, põllutööriistad, kalapüügivahendid jne) tekitatud kahjude maksumus, siis moodustab see 265,6 miljonit krooni. Sellest üks miljon on valdadele üle kantud, 264,6 miljoni hüvitamise on Mart Laari valitsus riikidevahelise kokkuleppe alusel võtnud enda kohustuseks.
Nii et Eesti päritolu Jörg Haider võib arvestada paljude natsiohvrite tsiviilhagidega contra Eesti Vabariik. Rahvusvaheliselt tunnustatud juristide tegevus (peamiselt juutide huvides) on näidanud, et sellised hagid ei ole sugugi lootusetud.

Aken
Kirjutises mainitud kaks miljonit Saksa marka ei kajasta mitte Eestis elavatele natsismiohvritele Valgevene riikliku fondi "Vastastikune mõistmine ja leppimine" vahendusel makstud hüvitist (see summa on rohkem kui suurusjärgu võrra suurem!), vaid jutt on rahast, mille Saksa Liitvabariigi valitsus Sõrve Taastamise ja Arendamise Seltsi taotlusel eraldas 1995. aastal Eestis elavate natsismiohvrite isiklike vajaduste rahuldamiseks ja mille Mart Laari valitsus kasutas ära sotsiaalministeeriumi kapitaalremondi eelarve aukude lappimiseks.
Samal ajal kirjutas tollane Eesti Vabariigi suursaadik Saksamaal Tiit Matsulevitš Mart Laari ülesandel alla riikidevahelisele lepingule, et pärast nimetatud summa ülekandmist "ei ole Eesti riigil seoses natside poolt tekitatud kahjude osas edaspidiseid nõudlusi".
Tekkinud olukorras on Saksa Liitvabariigi pahatahtlikkusest rääkida kohatu. Eesti Vabariigi valitsusel ja juhtivatel poliitikutel on süüdlaste leidmiseks vaja ainult peeglisse vaadata!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)