ELU KÜSIMUS: Kui valitud võim teenib monopole, siis kes teeniks rahvast?

ANTS TAMME,      23. jaanuar 2002


Mõtlen ka alanud aastal, nagu enamik meist, ikka veel elust vanal aastal. Mõtlen üsna sageli monopolistide, eelkõige Eesti Energia (EE) millegipärast liiga suurele mõjule meie igapäevaelus.

Ostsime mullu Keilasse 2-toalise korteri, kus oli kahetariifne elektriarvesti. Ei läinudki kuigi kaua aega, kui kohalik EE ametnik meilt elektri välja lülitas. Olime oma senised kohustused EE ees laitmatult täitnud, eelmisest korterist polnud võlgnevust. Veetsin EE vänge talitusviisi tõttu paar õhtut Keila-lähedases maamajas, enne kui selgus meie korteri pimedaksjäämise põhjus ja taas elektrivalguse saime.

EE otsis lolli

EE ametlikul esindajal tulnud lihtsalt pähe, et korteri uus valdaja peaks EEga kontakti võtma. Sest korteri eelmine omanik olevat jätnud millalgi (!) tasumata kahetariifse arvesti paigaldamise eest. Selgus, et eelmine omanik olevat nii arvesti kui ka selle paigaldamise eest tasunud küll, aga too EE ametnik, kes raha vastu võttis, olevat töölt lahkudes selle raha oma tasku jätnud ning sestap jäänud korteriomanik formaalselt EE ees võlglaseks. Ning ametnik, EE monopoolse seisundi kuritarvitaja, otsustanudki sel moel Tammedega kui kõnealuse korteri uute omanikega katsetada: äkitselt lasevad ennast hanitada ja maksavad tolle arvesti uuesti kinni.
Mõistagi jagasin viimatisel esmaspäeval kolleegi meelepaha, kes EE ühest Tallinna nn esindusest käsi laiutades tagasi tuli: tal pole võimalik enam kasutatud kilovatt-tundide eest tasuda, sest täis saanud makseraamatu abil seda enam teha ei saa. Tuleb sõlmida leping, aga selle sõlmimiseks tuleb EE Tallinna esinduses kas Kreutzwaldi või Gonsiori tänavas ära seista umbes 135 inimesest koosnev järjekord, see aga nõuab ligi tööpäeva. Leivakoti saaks ju kaasa võtta, aga tööandja võib vahepeal teise inimese palgata…
Nõndaviisi siis kohtleb oma sundkliente monopolistlik Eesti Energia, kelle juhid saavad luksuspalka ja nühivad oma pükse aina enam klantsima löödavates kontorites. Sestap pole imeks panna, et on asutud otsima-igatsema alternatiivseid energiatootjaid ja -allikaid. Ning mida varem see toimub, seda parem meile kõigile, välja arvatud monopolistid EE-st.

Kraanikeeramise abonent

Samasugused lood on veega. Tallinna vesi on praegugi liiga kallis. Keila Vesi on saatnud oma klientidele koos uusaastaõnnitlustega “rõõmustava” teate, et Keila linna veevärgist nirisev väidetavalt kvaliteetne joogivesi muutub peatselt märksa kallimaks. Abonenttasu (nõnda nagu kõnedegi alustamise tasu Eesti Telefonis) on vee tarvitamise eest Keilas juba sisse seatud ja see on mitukümmend krooni ühe korteri kohta.
Sealjuures on vee kvaliteet Keilas üsna vilets (lasksin analüüsid teha) ning seepärast vean tervist mittekahjustavat toidu- ja joogivett maakodu puurkaevust. Muide, Keilas on soojusenergia juba mitu aastat Eestis kõige kallim. Ning millegipärast ei ole Keila linnavalitsus soovinud monopoolseid äriühinguid Keila Vesi ja Keila Soojus nende ohjeldamatus hinnatõstmis- ja kasumikoorimishimus takistada. Seda ei teinud mitte mingilgi olulisel moel ka Tallinna isamaaliitlastest linnapead Mõis ega Palts, kes lasksid AS-il Tallinna Vesi oma tarbijaid halastamatult nöörida.

Omavalitsuse püha kohus

Omavalitsusjuhtide esmakohustus on kanda järjekindlalt hoolt oma piirkonna elanike olmemurede leevendamise eest. Aga kui seda ülesannet pole teadvustatud (või nö eelistuseks seatud, nagu paistab Keila, Tallinna ja paljude teistegi Eesti linna- või vallajuhtide tegevuspraktikast), siis ei saa küll jätta kahetsusega tõdemata: seesugused omavalitsused on nende kätte ilmselt liiga kauaks jäetud võimu ülbelt monopoliseerinud, eirates oma põhilist ülesannet: teenida oma valijat — linna- või vallakodanikku —, mitte aga soodustada oma “eelistustega” monopolistlike kommunaalfirmade hõlptulu väljapumpamise hukutavat kurssi.
Milleni on asjaolud jõudnud lihtinimese esmavajaduste eiramisel kauges Argentiinas? Krahhini, inimese elujärje lauspõhjalaskmiseni. Aga sealgi on nii riigijuhid kui ka omavalitsused lähtunud friedmanlikust üliliberalismist, täitnud aastate kaupa püüdlikult IMF ruineerivaid nõudeid, ja tagajärjed ongi käes.
Eesti riigi-, linna- ja vallaisad ei tohiks pidada nende kätte usaldatud võimu mitte monopoolseks eeliseks või kingituseks, vaid peaksid tundma märksa sügavamat vastutust Inimese käekäigu eest. Sest mida vähemaks jääks meilgi allapoole vaesuspiiri tõugatuid, seda kindlam oleks ka linnapea või vallavanema enda tulevik, kogu rahvuse tulevikust rääkimata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)