Väikene Eesti, väikesed mured

Anton Jõks,      23. veebruar 2005


Lollus lolluse järel, mitte kuidagi teisiti ei saa nimetada meie väljavalitute viimase aja tegemisi. Suure hurraa, vaimustuse ja lootustega tormas pool rahvast Euroopa Liitu, kaasas käputäis kihulaspoliitikuid, kes lootsid liidus ja NATO vihmavarju all rahulikult Vene karu koonu edasi torkida. Nende rahustamiseks pidi Barroso isiklikult Tallinnasse lendama, et ütelda: „Euroopa Liit ei saa eksisteerida ilma Venemaata!"
Venemaa narritavad Eesti õhuruumi rikkumised lubas NATO kõrgem ülemuskond ise Venemaaga ära klaarida. Pole eestlastel vaja oma nina suurriikide asjadesse toppida ... ostku me ise hävitajad ja kaitsku oma õhuruumi.
Euroskeptik, kelle selja taga on 10 aasta suhkruvaru, irvitab nüüd optimisti üle, kes peab magusakilo eest 3–4kordset hinda maksma ja muigab, kuidas põllumajandusminister vudib palehigis mööda Euroopat ringi ja lunib tohutu trahvisumma vähendamist.
Eesti majandusime pooltühi, õlesasiga täidetud kott seisab vaevalt püsti pensionäride kirsturaha nullimise, poole oma rahva vaesestamise, inimeste arstiabita jätmise ja näruste palkade ning töötusega. Kaheksa kuu möödumisel on isegi tädi Maalile, kes hääletas euroliitu laste parema tuleviku nimel, kõik selgeks saanud. Nüüd teeks ta hoopis teistsuguse otsuse, aga ... ei julgeta rahva käest küsida. Teised liitlasriigid oma rahvast ei karda, nemad võivad.
Targad Eestimaalt tahavad, et maailm kirjutaks oma ajaloo nende järgi ümber ja suurriigid võtaksid omaks meie maksu- ja sotsiaalkorralduse, aga kommunismiideed hukka mõista ei õnnestu kuidagi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)