Nädala juubilar RAIMOND KAUGVER 90

 Kaugverile meeldis enne kirjutama hakkamist põhjalikult ja isiklike kogemuste põhjal süüvida olustikku, mille ta oma loomingusse tõi. Mitme raamatu, sh „Neljakümne küünla“ jaoks, andis ainestikku kirjaniku enda elusaatus. „Nelikümmend küünalt“ oli Kaugveri põlvkonna lugu. Sellest raamatust sai elevust tekitanud bestseller, mis tõlgiti kohe soome ja isegi itaalia keelde.

Kui jätkub fantaasiat ja müstikakalduvust, võib kirjanike vaimuga kohtuda mitmeski paigas. Kaugveriga näiteks trammis. Sest alates 1950. aastast pidas ta 11 aastat mitut ametit toonases Tallinna Trammitrustis: oli velskripunktis velsker (vangilaagris selgeks õpitud amet), remonditööline, pärast trammijuhikursuste läbitegemist trammijuht, viimaks teedemajanduse meister.

 Kadrioru–Kopli trammis, mida Kaugver juhtimas, salvestati 1984. aastal Eesti Televisiooni saade „Õhtutund kirjanikuga“, kus teda intervjueeris raadio- ja teleajakirjanik Peeter Hein. Internetina reaalsuseks saanud ajamasin võimaldab seda saadet tänapäevalgi kuulata-vaadata.

Saates avaldub Kaugveri muhe huumorimeel. „Trammiperiood kuulub selle aja juurde, kui ma veel ausa tööga leiba teenisin,“ ütleb ta. Kuuleme ka kirjaniku huvist tuua novellidesse, romaanidesse ja näidenditesse teemad, mille keskkonnaga ja inimeste mõttelaadiga ta põhjalikult tuttav on. Nii tegutses ta romaani „Seitsmendas läänes“ (1965) loomiseks Ida-Virumaa põlevkivikaevandustes. 1980-ndate noortest kõnelev „Disko“(1982) valmis tänu sellele, et Kaugveri abikaasa töötas Jõelähtme koolis õpetajana. 1983. aastal kuulsaks saanud „Vana mees tahab koju“ ilmus pärast Kaugveri haiglasolekut 1979. aastal, kui tal gangreeni tõttu amputeeriti jalg.

Mitme teose olustiku mängis kirjanikule ette aeg, millesse jäid tema enda noorusaastad. Sünniaja poolest kuulus ta aastakäiku, kelle vastu tundsid huvi Teise Maailmasõja vaenuarmeed.

„Koolis rahvusliku kasvatuse saanud noormees tahtis aga ise valida sobiva sõjaleeri ning läks seetõttu 1943. aastal illegaalselt Soome,“ kirjutas Oskar Kruus 2000. aastal ajakirjas „Keel ja Kirjandus“ (nr 9) ilmunud artiklis „Raimond Kaugveri rada“.

Kagu-Soomes Taavetti väljaõppekeskuses asunud allohvitseride koolis sai Kaugver kaprali auastme ning asus teenima eestlastest koosnevas jalaväerügemendis JR 200. Saatuse või hea juhuse tahtel sattusid Kaugveriga samasse väeossa tulevane kirjanik Ain Kaalep ja sõjakeerises Rootsi pagenud kirjamees Raimond Kolk. 1944. aasta juunis hakkasid need noored sõdalased (Oskar Kruusi väljend) Nisalahti nime kandvas paigas välja andma käsikirjalist almanahhi „Quasimodo“. Imekspandavana tundub, et Kaugveril õnnestus lahingutes säilitada „Quasimodo“ kaustik, mida nüüd hoitakse Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis kui üht mälestist soomepoistest.

 Soomepoisina jätkas Kaugver võitlust ka Eestis. Väeüksusel, kuhu ta kuulus, tuli ette kokkupõrkeid nii sakslaste kui ka venelastega.

 4. märtsil 1946 mõistis sõjatribunal soomepoiss Kaugveri viieks aastaks Vorkuta vangilaagrisse. Ta arreteeriti juba 1944. aasta detsembris Rakvere lähedal Mädapea algkoolis, kus töötas õpetajana. Teadaolevalt kaebas tema peale komsorg, kelle Kaugver olevat ühe konflikti käigus trepist alla tõuganud.

Sõja-aastad ja järgnenud vangilaagriaja talletas Kaugver oma loomingusse. Romaani „Võõra mõõga teenistuses“ kirjutas Kaugver 1959, ilmus see aga alles 2011. Raamatu saamisloost ja saatusest kirjutab kirjanik ise 1988. aastal ajakirja „Keel ja Kirjandus“ artiklis „Meenutusi kirjanduslikust takistusjooksust“. Teos märgiti ära kirjandusvõistlusel ja kirjastus oli valmis autoriga ka lepingu sõlmima, kuid hoolimata paljudest ümbertegemistest ei pidanud kirjastus teose väljaandmist siiski võimalikuks. „Mäletan elavalt ainult seda, et Hans Leberecht (sotsialistliku realismi suurteose „Valgus Koordis“ autor) samastas oma sõnavõtus autori sajaprotsendiliselt peategelasega ning kuulutas, et niisugustest meestest ei tuleks mitte kirjutada, vaid nad tuleks üles puua.“

 Tänases Eestis ilmunud romaanile „Võõra mõõga teenistuses“ järelsõna kirjutanud Jaak Urmet lõpetab oma teksti nii: „Muide lõppmärkusena, hiljuti võrdles Rein Veidemann „Valgusega Koordis“ ei midagi muud kui Sofi Oksaneni „Puhastust“ ja leidis need kaks teost väga sarnanevat.“ (Siinkirjutaja ääremärkus – ehk võiks oma näidendis Karini ja Pearu kokku viinud Andrus Kivirähk kirjutada fantastilise näidendi, kus kohtuvad seltsimees Leberecht ja proua Oksanen?)

 Kaugveri puhul on iseloomustav tema määratlus ajaloo kohta: „Ajaloo käänud ja jõnksud toimivad omapead, ükskõik, kas neid tiigri seljas kaasa teha või mitte.“ („Keel ja Kirjandus“ 1988).

 Ajaloolisi isikuid Kaugveri loomingus palju just pole. Mõni siiski leidub. Näiteks romaanis „Võõra mõõga teenistuses“ mainib ta kindral Heinrich Aschenbrandti (1884–1953), kes oli Rakveres 238. välikomandantuuri ülem aastatel 1941–1944.

Sünnilinna Rakvere kohta kirjutab Kaugver memuaariraamatus „Peotäis tolmu“ nii: „Linn ise oli oma olemuselt väike ja näotu, kusjuures viimase sõna all ei tule mõista inetust, vaid täht-tähelt seda, mis öeldud: näotu, see tähendab ilma näota. Ilma oma näota. See oli asutuste, ametnike, pudu- ja vürtspoodnike, kellasseppade, plekkseppade ja kingseppade linn.“ Selline hinnang meenutab kangesti tänapäevast laulu „Depressiivsed Eesti väikelinnad“.

 Seevastu usutluses Peeter Heinale on Kaugver kiitnud Rakvere gümnaasiumi sügavat vaimsust. Raamatupidaja perekonnas sündinud Kaugver (nimi eestindatud, algselt – Karrofeldt) õppis Rakvere progümnaasiumis ja gümnaasiumis aastail 1937–1943.

Lääne-Virumaalt on Kaugver toonud kirjandusse ka Pariisi küla, mis sai üle Eesti tuntuks romaani „Pariisi lõbusad naised“ järgi.

Kaugveri elu ja looming on põhjustanud kirjandusetundjate vahel ka diskussioone. „Keeles ja Kirjanduses“ on selle üle debateerinud näiteks Oskar Kruus ja Ain Kaalep. Kruus märgib, et Kaugverile meeldisid sõjariistad. Kaalep aga kirjutab: „Need noored, kes sai sõjalist õpetust riigikaitse nime all antava õppeaine tundides, lihtsalt tundsid laskeriistu hästi. Loomult oli Kaugver, nagu üks tolleaegne haritlasehakatis, muidugi patsifist.“

 Esmakordselt pälvis Kaugver preemia 1956. aastal romaani „Doktor Kollom“ eest. „Nelikümmend küünalt“ teenis romaanivõistlusel ergutusauhinna ja selle instseneering toodi 1981. aastal lavale kirjaniku sünnilinna Rakvere teatris, peaosas Raivo Trass, kes sai selle eest Eesti Teatriühingu preemia.

 1984. aastal Kaugveri tunnustati Anton Hansen-Tammsaare kirjanduspreemiaga romaani „Vana mees tahab koju“ eest. Selle järgi tehti film, kus peaosas Kaljo Kiisk.

 Friedebert Tuglase novelliauhinna tõi novell „Elupäästja“, mis ilmus 27. veebruaril 1988 Tartu ajalehes „Edasi“ ja kogumikus „Kirjad laagrist“ (1989).

 1991. aastal ilmunud eesti kirjanduse ajaloo V köite teises osas kirjutatakse meenutusväärsest juubilarist nii: „Oma esimeste romaanide ilmumisest peale on Kaugver kuulunud väga loetavate autorite hulka. Nii on Kaugveri loomingu kriitika üheks püsivaks probleemiks saanud lugejamenu põhjuste selgitamine.“ Üldmõistetavuse ja küllusliku aktuaalsuse kõrval on tema puhul alati tegemist olnud loomuomase elujaatuse ja väsimatu optimismiga.

Kaugveri teeneid on nähtud ka selles, et oma eluliste ja ladusate raamatutega on ta kirjanduse juurde toonud rohkesti uusi lugejaid.

Poliitilistel tormiaastatel oli Raimond Kaugver Eesti Kongressi (1990) liige. Taasiseseisvunud Eestit õnnestus kirjanikul näha kahjuks õige napilt, ta lahkus igavikku suhteliselt noorena – 65-aastaselt – 24. jaanuaril 1992, olles hoidnud Eestit oma südames ja loomingus terve pika nõukogudeaja.

JAAN LUKAS

Jaga |