Küüditusvaguneist väljaheidetud kirjadest

08. juuni 2005


Loomavagunis, Kopli, pühapäeval
Armas, kallis tädi Johannson ja tädi Lilly!
Meid laup. lõuna paiku arreteeriti. Otsiti läbi ja 2 tunni jooksul kihutati krusaga Keila, kus 1000-ed ees. Terve perekond. Sain pesu, mõned asjad kaasa, kiruti, et palju kaasa võtan, lubati, ähvardati pooled maha jätta. Ema pildi võtsin raamita kaasa, irvitasid – kas isa pilti ei taha. Klaver peaks ka olema jne. Söömata olime, lõuna valmis oli küll, aga püssimehed ees, tagauksel, ei lähe lastel söök sisse, ei meil. Kõik jäi nii igale poole laokile, sai kerkima kaussi, saun köetud jne. Linnupojad, kalkuni, 35 haiged mõned ka terved, küll need kärvavad. /…/
Öeldi, tagasi ei saa te enam, öeldi – so Got will! Seda elu te enam ei ela. /…/
Oh kallid eestlased, kallis kodumaa, jumalaga. Elage hästi. Tervitame teid südamest kõiki. Õ h k on hea!
Pühap. Tallinna Kopli jaamas kell 14.10

Kallis mamma ja Lussi!
Olen olukorrast nüüd natuke toibunud. Und kogu öö silmi ei saanud, ka söök ei lähe. Meil on vagunis (looma) 25 inimest ühes lastega. Kirju vahetame. Praegu ei ütelda, kus me lõpp-peatus on. Arvatavasti Siber. Minuga ühes vagunis on end… Tal 2 last, 3-kuine poeg ja tütar 5 a. Ja paljud on siin pisilastega. Ütlen tänu Jumalale, et minu lapsed on rahupaigas /…/
Milleks need rasked hoobid meile järkjärgult antakse? /…/ Kas pole meie peale mõni valekaebus tõstetud? Ise me küll ei tea millegiga eksinud olevat. /.../
Nelly

Koguteosest "Eesti rahva kannatuste aasta", Tallinn 1943/1995

Küüditatud meenutasid

Reedel, 13. juunil 1941 kell 11 õhtul ilmusid meie juurde Kloostris vangistajad, kes mitmetunnilise läbiotsimise järel kuulutasid, et tuleb terve perega ära sõita Venemaale. Pere koosseis: abikaasa, mina ja lapsed: Ülo 19 a., Lembit 13 a., Jüri 3 a. 11 k. ja Arvo 11 kuud vana.
Elfriide Kulgver

Küüditajad tulid 13. juuni öösel vastu 14. juunit, nii umbes kella 3 paiku. Küüditajaid oli 4 meest – 1 eestlane ja 3 sõjaväelast, meile olid nad kõik võõrad.
Juta Kaju-Vessik

Meie klassist 14. juunil 1941 Venemaale küüditatuid oli seitse – Vilma, Albert, Eve, Meeme, Georgi Kisseljov, Hans Medell ja mina.
Lembit Üksti

Minu meest ja mind, ning tema kaks venda, küüditati 14.06.1941. Mehed arreteeriti kohe ja juba 1942 hukati nad, kaks nooremat 1. sept. Solikamski vanglas, vanem vend juulis Butõrka vanglas.
Veera Pitka (Kasak)

Liivalaia tänaval oli meil hästi väike elamine ja vähe mööblit. Elati kasinalt ja kokkuhoidlikult, kuid otsest puudust ei tuntud. Elati rahulikult, arvamata, et tuleb küüditamine. Kuid siis, 14. juunil 1941 kell viis hommikul tuli Liivalaia tänava korterisse neli meest jutuga, et teil tuleb Tallinnast ära minna 100 km kaugusele… Väljas ootas auto, kus oli ka kaks relvastatud ja mundris sõdurit valves.
Erich Klaas

14. juunil äratas Theodor Pooli pere kell 3 öösel äge kloppimine aknale. Majja sisenes kolm tsiviilisikut ja üks vene sõdur püssiga, teine valvas väljas. Kogu pere kamandati kokku maja alumisele korrusele ega lubatud kellelgi majast lahkuda ega ka telefoniga rääkida. Emal ja vanaemal kästi pakkida kiiresti hädavajalikud riided ja voodipesu ning võtta kaasa toitu paariks päevaks. Isa koos kahe mehega koostas vara üleandmise akti. Vara hooldajaks määrati talu vanim tööline, kes nuttis vappudes, kui me oma pakkidega veoauto peale ronisime. Minu isa, Theodor Pool, hukati 1940. aastal Sverdlovskis.
Mall Pool

Kogu pere viidi raudteejaama…Seal pered lahutati – mehed viidi ära, naised lastega jäid omaette. Öeldi, et võtku asjad, kuidas juhtub, sest Venemaa saavad nad kokku. Juhtuski, et emale jäid enamasti isa riided.
Minu pere asukohaks sai Kirovi oblast Slobodskoi rajooni töölisasula Vahrushevo, kus oli suur nahatööstuse kombinaat. Eestlased elasid põhiliselt koos – kas mõnes koolimajas või ühiselamus. Elu oli väga karm. Nälg oli tohutu, kaardi järgi sai tavaliselt paarsada grammi väga kehva leiba.
Meie käisime koolis, seal anti õpilastele suurel vahetunnil 100 grammi leiba – see oli väga tähtis stiimul. Koolist veel niipalju, et täid tegid liiga – need lausa rippusid ja kubisesid riietel. Koolis tehti regulaarselt ühes vahetunnis täidetapmist – kõik lapsed võtsid riided seljast ja algas üks suur klõpsutamine – täide litsumine küünte vahel. Meil ju viisnurgaga täimütse polnud, nagu sõduritel. Õpetaja oli juures ja andis juhtnööre sellele toimingule.
Uuno Tomasson

Esimesest suvest saadik oli ainult üks mõte: kui saaks süüa. Laste mänguks oli "kui saame Eestisse, mida siis sööme?" Minu unistuseks oli tangupuder ja leib. Mäletan ennast suvel 1942 õues uurimas, miks on mul nii suur, kõva ja raske kõht ees. Mäletan end aasta enne kooliminekut istumas külmas toas oma naril ja mõtlemas ainult söögist. Iga maja juures oli umbes 50 m kaugusel välikäimla. Tee selle juurde koosnes külmunud solgist ja väljaheidetest. Minnes käimlasse leidsin sealt solgimäelt kord suure kartuli, kahjuks oli see mädanenud ja külmunud. Kuid igal järgmisel päeval uurisin ikka seda kartulit: järsku on ta muutunud ja ma saan seda küpsetada pliidiraual.
Tiia Luberg
Küüditamine Eestist Venemaale 1941& 1940–1953. Raamat 6, Tallinn 2001.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)