Eesti unelm: Ameerika liberaalne kord ja Euroopa Liidu garanteeritud turg

ALLAN ALAKÜLA,      09. juuli 2003

Euroopa Liit JAH

Põhjuseid, miks priske kolmandik eestimaalastest Euroopa Liiduga liitumise vastu on, on meedias toodud erinevaid. Räägitakse iseseisvusjanust, geopoliitikast ja muust kõrgemast. Peamisest ei räägita - need inimesed lihtsalt ei usu, et ka nemad ELi projektist kasu saavad. Nad ei usu, sest põhilised ELi propageerijad on ka varem head elu lubanud. Vastuolijatele pole seda head elu tulnud.

Massiline vaesus ka töötavate inimeste seas

Kapitalism toob töökale inimesele jõukuse. Nii lubati neile tosina aasta eest, suur osa eestimaalastest on seejärel tegelikult hüppeliselt vaesunud. Mitte ainult pensionärid ega ühiskonnast välja langenud töötud. Me näeme massilist vaesust ka tavalises töötavas ja terves perekonnas: kolme-neljatuhandese palga eest iga päev liini või rooli taga töötavad ema-isa kahe kooliealise lapsega; nad on noored, terved, keskharitud ja töökad; nad tulevad vaevu ots otsaga kokku, et osta toitu ja maksta korteri eest.
Kuni Eestis pole mehhanisme, mis tagavad tulude ümberjaotuse kapitalismi tingimusis, pole meie ühiskond konkurentsivõimeline ega jätkusuutlik, ning rahvas pole võimeline senistki iseolemist säilitama.
1990. aastate suurim vale on väide, et Eesti ongi juba Euroopas, puudu on veel vaid ametlik ELi liikmeks võtmine. Kolmteist aastat iseseisvust on selgelt näidanud, et Eesti ühiskond ei suuda ise põhilisi sotsiaalseid riske vältida, neid märgata ega maandada. Oleme terve taasiseseisvumisaja sotsiaalolude poolest Euroopast pigem eemaldunud. Euroopa Liiduga liitumise läbi on ainus lootus, et Euroopa sotsiaalmudel siiski rakendub ka meil.

Eesti liberalissimuste jutlused

Eestisse voorib Euroopast asjamehi paremalt ja vasemalt, kes otsivad siit mõttekaaslasi ja tulevasi partnereid. Eestist lendab pidevalt Brüsseli ja teiste europealinnade vahet parem- ja vasakpoolseid tegelasi sama eesmärgiga.
Meie ajakirjanduses kajavad siiski ainult parema poole visiidid.
Näiteks Briti tööandjate ühenduse juht kuulutab Postimehes, et Eesti liberaalset majanduspoliitikat oodatakse Euroopas nagu värsket õhusõõmu. Eesti liberalissimuste jutlused Euroopale on veelgi otseütlevamad. Sõnum on: veel natuke ja ettevõtte tulumaksu kaotamine, proportsionaalne tulumaks ja sellegi alandamise poliitika tagajärjed on peagi Euroopa Liidus ka elaval kujul näha. "Me läheme Euroopat paremale nihutama," kuulutavad Reformierakond ja Res Publica.
Kas aga näiteks Eesti ametiühinguliidrid Kadi Pärnits või Toivo Roosimaa on jõudnud pärast ametiühingu kongressidelt naasmist kordki mõnele kodumaisele esiküljele sõnumiga, et Eesti ametiühingud panevad seljad kokku Euroopa aatekaaslastega selleks, et Eestis tööinimesele elamisväärsed tingimused välja võidelda? Või on sellise sõnumiga lehte pääsenud mõni vasakpartei? Ei ole olnud sellist lugu. Pole sellist parteidki.
Selle asemel on esikülgedel draamad sellest, kuidas Briti ja Soome ja Saksa tagurlikud ametiühingud ei lase ausatel eesti meestel Läänes segamatult orjata. Kohalik kvaliteetleht kirjutab ametiühingute palganõudmise peale, et see suurendab tööpuudust. Kollane lisab, et parlamendis istuv ametiühinguliider peaks ühest toolist loobuma.
Mitte väga ammu oli eestlaste püüdmatuks majandusunistuseks Eesti kord ja Leningradi turg. Praegu on meie valitseva eliidi ajud ummistanud analoogne unistusepaar: Ameerika liberaalne kord ja Euroopa Liidu garanteeritud turg.

Kogu Ida-Euroopa paremale kaldu

Eesti pole liituvate riikide seas erand. Paremale kaldu on kogu Ida-Euroopa meedia ja poliitika. Liituvast tsoonist sotsiaalteljel vasemal asuv senine Euroopa Liit saab meie praegust seisu ainult tasakaalustada, kuna Euroopa sotsiaalmudel lahjeneb ligi veerandi elanikkonna ja rohkem kui kolmandiku parempoolsete riikide lisandudes paratamatult.
Mitte asjata ei täida Pariisi, Viini, Berliini ja Helsingi tänavaid ametiühingute massimeeleavaldused. See on kõik tegelikult eelmäng liidu laienemisele, sest sealsete töötavate rahvaste kätte võideldud sotsiaaltagatiste vähenemine on võrreldava sotsiaalkaitseta riikide blokiga liitumisel paratamatu. Küsimus on, kui kaugele paremale pendel nihkub. Ainus võimalus kindlustada stabiilsust Eestis, Euroopas ja maailmas on Ida-Euroopa vasakut tiiba tugevdada.
Ida-Euroopa palgasaajad saavad Lääne-Euroopaga liitumisest ainult kasu. Kusagil mujal maailmas pole nii hästi struktureeritud sotsiaaldialoogi ega töötajate õiguste eest seisvaid riikidevahelisi institutsioone.
Pole juhus, et Kuku raadio "Keskpäevatunnis" kostab homeerilist naeru, kui räägitakse töötajate esindajate kaasamisest ettevõtete juhtimisse, Euroopa Liidu ettevõttenõukogudest jm. Pole juhus, et ajakirjanike ametiühinguteta tehtavatest lehtedest ja telekanaleist ei paista välja sõnum, mille toovad siia ELi struktureeritud sotsiaalarengu eest vastutavad kõrged ametnikud. Nende sõnum ütleb, et Euroopa sotsiaalmudeli põhikomponendid on rakendamata.

Toetuste nurumise asemel võiksime kopeerida Põhjamaid

Euroopa kõige sotsiaalsem osa, Põhjamaad, on tõestanud enda riikide ja rahvaste konkurentsivõimet maailmas. Rohkem kui Euroopa fondid ja toetused aitab Eesti arengule kaasa euroopaliku ühiskonna struktuuri kopeerimine.
Kaitstes Eesti palgasaajate huve, kaitseme ka Euroopa sotsiaalmudelit tegelikkuses. Ja selmet seda sotsiaaloaasi praegu Ida-Euroopas domineeriva Ameerika ja Aasia ideoloogiaga põhja lasta, saame anda oma panuse terve maailma sotsiaaltasakaalu hoidmisse.
Hääletan ise referendumil ELiga liitumise poolt. Samas mõistan neid, kes on vastu, ja veel rohkem neid, kes hääletama ei lähe. Ma ei arva seejuures, et SRÜ või Venemaa on meie iseseisvusele mingisugunegi julgeolekuoht. Küll usun, et Venemaal praegu kehtivaid sotsiaalstandardeid siin edasi praktiseerides kustub meie iseseisvus kiiremini kui eelmisel korral.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)