Koolidesse moraali- ja usundiõpetus

Heino Sõrm,      16. november 2005


Jah, olen lugenud, et sajandeid, isegi mõned aastatuhanded tagasi olevat juba väidetud – noorsugu on hukas. Kuid ikkagi on kenasti tänapäevani välja elatud.
Küllap on meile oma jälje jätnud kommunistliku moraalikoodeksi pahupool, mida, ehkki pisut teisendatult, arendavad edasi üliliberaalse majanduspoliitika ustavad jüngrid, kes kipuvad väga sageli rõhutama küll inimõigusi, pahatihti aga unustavad mainida, et on olemas ka kohustused, mis on kirjas piibli kümnes käsus.
Nõukogude ajal püüti usku igati kompromiteerida, nimetati seda oopiumiks rahvale, millest tuli eemale hoida. Toonitati, kui palju olevat ristiusu ja jumala nime levitamiseks peetud veriseid sõdu.
Kuid sõditud on ju ka enne ja pärast keskaega ning mitte vähem veriselt. Ja kas ei olnud see ristiusu levitamise varju pugemine pahatihti mitte samal tasemel põhjendus nagu ameeriklaste viimane Iraaki tungimine terrorivastase võitluse sildi all, kui tegelikuks põhjuseks oli hoopis nafta.
Nõukogudeaegse ajupesu mõju praegustele lapsevanematele on tänapäevani tunda.
Isiklikult arvan, et kooli oleks vaja sisse viia kaks üldraamides teineteisest pisut erinevat distsipliini – moraali- ja usundiõpetus. Kas need ka ühise nimetaja alla koondada või ei, polegi ehk kõige olulisem.
Minu algkoolipõlves oli koolis ka usundiõpetus, kuid rohkem räägiti viisakast käitumisest ja muustki eluks üldvajalikku siiski klassijuhatajatunnis, räägiti moraalist, seda sõna kasutamata. Seda võiks teha tänapäevalgi. Õpetama ei peaks otseselt piibli kümne käsu järgi, nende ampluaad tuleks tunduvalt avardada. Ja ehk poleks algklassides vaja veel piiblit otseselt mainidagi? Kuid näiteks käsu "Austa oma ema ja isa" võiks laiendad lugupidamise kasvatamiseks vanema põlvkonna vastu üldse, eks jõutakse ju ka ise sinna. Lapse ausa ja kultuurse kasvatuse idanemisvõimelisi teri võiks poetada üsna mitme õppeaine tundidesse. Koolil tuleks muidugi kaasa haarata ka lastevanemad nii individuaalvestlusi kui lastevanemate koosolekuid kasutades.
Ja alles kas põhikooli lõpus või keskkoolis, samuti ametikoolides, kus lapse loogiline mõtlemis- ja arutlusvõime on rohkem arenenud, võiks üle minna usundiõpetusele. Mitte laste usklikuks mõjutamise püüdele kirikudogmade pealesurumise teel, vaid keskendudes kõigi uskude ja usulahkude põhiideaalide ja erinevuste väljatoomisele. Kaasa arvatud ka taarausulised, kelle esindaja praegu veel selle õppeaine vastu oli.
Seda ei saa aga sisse viia koheselt. Enne tuleb ju koolitada neid, kes usundiõpetust andma hakkaksid. Vajalik tundub see aga olevat.
Kui mõni keskkooli lõpetanu unustab, mitu tolmukat või emakat on mõne taime õiel või ei mäleta mõnd väheolulist algebravõrrandit, ei ole veel katki midagi. Kui aga noor tunneb mitte ainult kristlaste, vaid ka moslemite, budistide jt tõekspidamiste alustalasid, peaks see avardama ta silmaringi kogu eluks. Ja ega see ta moraalile halvasti mõjuks, ja teda veel islami terroristiks hakkama ei õhutaks.
Seega peaks usundiõpetus noore moraalse arendamise kõrval kujundama ka ühe olulise võtme maailma asjadest paremaks arusaamiseks. Kuid sellise võtme omamine on ju üks kultuurse inimese põhitunnustest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)