Põgenikud ja põgenikud

 Aga põgenikel ja põgenikel võib siiski olla suur vahe. Hoopis teist masti pagulasteks said meile need tervelt 40% rahvastikust, kes "suurelt kodumaalt" Eestisse peamiselt ideoloogilise ümberkasvatustöö teostajaiks või lihtsalt siia tööle komandeeriti, kellele siin kohe uusrajoonides uue korteri võtmed kätte anti, ja kes nii siia jäidki ning kelle nüüd juba viimane põlvkond on Eestis sündinud-kasvanud ning juba ka tuhandeid õnnelikke segaperekondi soetanud.

Nüüd siis hakkavad kolmandat sorti paadipõgenikud juba üle tuhandekilomeetrise maismaa meieni jõudma kurikuulsate eurokvootide läbi... Ka neid õnnetuid on vaja päästa, kuid samas on tarvis selgusele jõuda, kes neist on tegelikult sõja tõttu kodutuks jäänud ja kes need sõjad on põhjustanud; seega – sõjaohvrite probleemi lahendamine peaks esmajoones olema sõjasüütajate kohustus.

Tegelikud või teeseldud sõjaohvrid

Põgenike taust peaks selgeks saama ka ses suhtes, et kui palju nende seas on tegelikke sõjaohvreid ning kui palju parema elujärje otsijaid ehk ohvriteks olemise teesklejaid. Kuritegelikust kontingendist rääkimata. Kahtlust äratab juba seegi, et paadipõgenikud on maksnud üleveo eest väga kõrget hinda; seega polnud tegemist puruvaestega.

Aga kogu see probleem tekitab kõhedust küll. Rahvaste liikumisvõimalused kõikjal paranevad, riigipiiride tõhusa kontrollimise võimalused nõrgenevad ja – mis kõige olulisem – rahvaste elatustaseme kihistumine paisub kogu maailmas nagu seebimull… Kui me ei suuda inimeste sigivust kogu maailmas kontrolli alla saada, kui me ei saa ka vaestele tagada kõige elementaarsemat igapäevast leivapalukest, siis hakkavad nad mässama või lihtsalt valguvad tohutu peatamatu laviinina, otsekui tsunami, sinna, kus elujärg tundub veel natuke paremana olevat säilinud...

Suure ebaõigluse sümboolseks põhjuseks võime pidada neid paari protsenti inimkonnast, kes on endale ebaausal teel krahmanud vist poole kogu tsivilisatsiooni rikkustest.

Nendest maailma vägevatest, rahavõimu jumaldajatest, kellest isegi president Obama ei suuda jagu saada, oligarhidest-multimiljardäridest kirjutas haruldaselt õpetliku loo Pealinnas Maarja-Liis Arujärv pika pealkirja all "Poliitikud miljonäride taskus: Miks teenisid Eesti peaministrid ära USA rikkaimate meeste kiituse? Eesti paremparteide juhid on saanud aupärjad pähe organisatsioonidelt, kelle taga olevad USA ülirikkad tahavad lammutada riiki – sotsiaalsüsteeme ja keskkonnanorme".

Aga see oleks juba eraldi pikk lugu.

Kaks kapitalismi

Nii nagu on vahe põgenikel ja põgenikel, on õnneks erinevus ka kapitalismil ja kapitalismil. Näiteks tunnustan sügavalt Prantsusmaa miljardäre, kes on solidaarselt nõus oma riigi nõrgemaid alamaid järele aitama 75-protsendise tulumaksu ülemmääraga, mida laekub riigikassasse. Sest sageli pole vaesed ise süüdi, et nad vaesed ja töötud on.

Kui nüüd lõpetada samal teemal, millega alustasin, siis meeldis mulle Mart Helme poolt TTV Vaba Mõtte Klubis öeldu: loomulikult on vaja õnnetuid põgenikke aidata, võib-olla ka nende kvootide alusel, kuid meil vaid pärast seda, kui ka teistes riikides on põgenike (migrantide) protsent ületanud 30% taseme, nagu see täna Eestis on.

Tõsi, siinkohal võib kuulda vastuväiteid: kõik need rahvused, kes Eestis täna elavad, on ammu juba meie ühiskonda integreerunud, nagu integreerusid kunagi ka Rootsi meie paadipõgenikud. Aga selle koha pealt väidan vastu: eduka integratsioonipoliitika eest tulebki Eestit ja Rootsit premeerida ning juba edukalt integreerunud välismaalaste võrra ikkagi vähendada nüüdseid immigratsioonikvoote.

Ütlen seda mööndusega, et ka Eesti ja Rootsi suhtumises on vahe sees. Kui meil ikka veel leidub pahatahtlikke, kes ütlevad neile, kes vene juurtega, kuid Eestis sündinud ning Eesti kodanikeks saanud, et kasigu nad oma põlisele kodumaale, siis Rootsimaalt küll sellesarnaseid ütlemisi pole me kunagi kuulnud.

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |