Naftahinnal on ka positiivne külg

GWYNNE DYER,      24. august 2005


„Meie kahedollarine nafta lõppes 1973. aastal," ütles üks maailma naftaäri respekteeritumaid eksperte Henry Groppe 1979. aastal. „Siis sai meil otsa kaheksadollarine nafta, seejärel 15-dollarine. Praegu lõpeb meil 40-dollarine nafta." See on pisut ebatavaline, kuid väga praktiline vaade praegu naftahinnaga toimuvale.

Läinud nädalal jõudis naftabarreli hind 65 dollarini. Naftahind on möödunud poolteise aastaga kahekordistunud ja naftatööstuse eksperdid arutavad juba võimalust, et hind võib ületada 80 dollari ning isegi 100 dollari raja veel enne aastavahetust. Kõik see on tohutu koorem maailma majanduskasvule.
Kuid siin on üks huvitav asjaolu. Naftafirmad rehkendavad ikka veel uusi naftavälju kasutusele võttes, et jääksid kasumisse, kui naftahind langeks ka alla 25 dollari barreli eest. Kas nemad teavad siis midagi sellist, mida kõik ülejäänud ei tea?

Tegelikult nad lihtsalt rehkendavad, et hinnad on alati kõikuvad ning tarbekaupade hinnakõikumised on tunduvalt suuremad muudest kaupadest. Seetõttu ei tähenda „40-dollarise nafta lõpp", et naftahind ei langeks kunagi taas alla 40 dollari. See ei saa sinna kauaks jääda, kuid nagu on kord öelnud suur majandusmees John Maynard Keynes: „Turud võivad jääda irratsionaalseks pikemaks ajaks, kui teil jätkub maksevõimet." Uutest naftaväljadest tuleb kasum välja pigistada ka siis, kui nafta hind kukub alla 30 dollari ja jääb sellele tasemele mitmeks aastaks.
Naftahind võib küll tõusta tänavu 80 või 100 dollarini, kuid isegi kui see juhtub, on see äärmuslik turu kõikumine. Varsti langeb hind tagasi 40–55 dollarile, kuid maailma majandusbuumi arvestades on siin võtmeküsimuseks, kui varsti see „varsti" on.

Vaatamata Jaapani ja suurema osa eurotsooni nõrgale kasvule on terve maailma majandus kasvanud pretsedenditult 4,5-protsendilise aastatempoga juba viimase 18 kuu vältel. Lollikindel reegel on, et naftahinna tõus 20 dollari võrra vähendab majanduskasvu ühe protsendi võrra. Mis tähendab, et maailma majanduse seis pole veel kuigi halb.
Naftahind on tõusnud poolteise aastaga ligi 30 dollarit – see teeb poolteist protsenti majanduskasvust. Kui naftahind praegu stabiliseeruks, kasvaks maailmamajandus endiselt priske kolmeprotsendilise tempoga.
Samas kui naftahind tõuseks 100 dollarile ja jääks sellele tasemele aastaks-paariks, tähendaks see veel kahe protsendi majanduskasvu kadumist, ja siis on see juba valus löök kõigile. Praegune majanduse kasvuspurt lõpeb varem või hiljem – majanduskasvu tsüklid pole veel kuhugi kadunud –, kuid järsud kõikumised naftahinnas ei tähenda veel ilmtingimata, et maailm liiguks karmi majanduskriisi suunas. Samuti pole meil mingit põhjust arvata, et naftahind jääks taevastesse kõrgustesse igaveseks.

Palju tähtsam praegusest rabelemisest on, et järgmise viie aasta nafta hinna keskmine jääks 40 dollari kanti. See oleks hea põhjus tegelikule kriisile, globaalsele kliimamuutusele reageerimiseks.
Naftahind on siis piisavalt kõrge, ergutamaks energiasäästu ning see suunab inimesi alternatiivsete, soovitavalt mittefossiilsete kütuseliikide kasutamisele. Samas ei halva see veel kogu majandust. Kui soovime vältida globaalset kliimakatastroofi, vajame hiljem veelgi suuremat hinnasurvet.

Umbes 2010. aasta paiku ongi ees naftahinna järgmine kahekordistumine, kuna praegu oleme ilmselt naftatootmise laineharjal. 70% maailma naftast tuleb suurtest maardlatest, mis avastati enne 1970. aastat ja need naftaväljad on ammendumas. Uued leiukohad on enamasti väiksemad ja tootmise korraldamine seal on kallim.
Henry Groppe on hiljuti prognoosinud, et naftatootmine hakkab maailmas vähenema tempoga miljon barrelit päevas alates järgmisest aastast. Selle peale ei saa küll pead pantida, kuid võib-olla oleme just praegu liugteel, millel sooritada pehme maandumine meid tabavasse kliimamuutusse. Selle tee mugavus on muidugi iseküsimus.

Gwynne Dyer on Londonis elav vabakutseline ajakirjanik, kelle artikleid avaldavad 45 riigi ajalehed.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)