Pragmatism on võtmesõna

Olen teinud valimiste tulemustest põhjaliku analüüsi, millest järeldub, et mõjuvaks teguriks ei olnud mitte ainult rahvuslik kuuluvus, vaid linnavalitsuses tehtud töö. Abilinnapeana vastutan kommunaal- ja keskkonnavaldkonna eest. Teed, tänavad, pargid, rohealad ja mänguväljakud rajatakse mitte ainult eestlastele või venelastele, vaid kõigile linna elanikele ja linna külalistele. 

Keskerakond on poliitilises spektris praktiliselt ainus, kelle poolt hääletavad nii eestlased kui ka venelased. Ma ei näe siin mingit erilist fenomeni - Tallinn on paljurahvuseline linn. Me lähtume oma poliitikas kõigi elanike vajadustest, sõltumata nende rahvusest või keelest. Sellega ongi seletatav meie suur toetajaskond. Teha omavalitsuspoliitikas panus rahvusele on perspektiivitu. Viimase 10 aasta kogemus on seda tõestanud. Teisalt suhtume alati mõistvalt eri rahvusgruppide vajadustesse.

Miks nii palju mitte-eestlasi meid toetab? Me oleme rahvapartei, ja mitte üksnes sõnades, vaid ka tegudes. Me oleme vabad rahvuslikest eelarvamustest ega kannata ajaloost tulenevate foobiate käes. Meie erakonnas on kohta igaühele, kes soovib anda oma osa ühiskonna ja riigi arengusse tervikuna. Valitsus ainult räägib butafoorsest integratsioonist, meie erakonnas lõimutakse reaalselt ja efektiivselt. Ühiste eesmärkide nimel saavad eestlased paremini aru venelastest, ja vastupidi. See käib ka riigikeele omandamise kohta. Ma räägin seda nii isiklikele kui ka minu sõprade ja tuttavate kogemustele tuginedes.

Parempoolsed erakonnad ja nende tellimusi täitev meedia püüavad kleepida meile „vene partei" silti. Arvan, et nad on kadedad! Alles nüüd saavad nad aru, kuivõrd oluline on venekeelsete valijate toetus. Sellele vaatamata kardavad IRL ja Reformierakond paaniliselt venekeelse elanikkonna kasvavat mõju ja püüavad seda igapidi takistada.

Näiteks, järjekindlalt blokeeritakse Riigikogus ettepanekud, mis lihtsustaksid kodakondsuse saamise nõudeid. Nad saavad aru, et juhul kui seda lubada, oleks jõudude vahekord Riigikogu valimistel teistsugune.

See, et Eesti ühiskonnas on poliitiline jõud, kes on võimeline konsolideerima eestlasi ja venelasi, mängib olulist rolli eriti Pronksiöö-järgsel ajal. Tänu sellele ei läinud valitsuse vastutustundetu poliitika tagajärjel ühiskonnas tekkinud lõhe nii sügavaks ega võtnud pöördumatu katastroofi ulatust. Üha rohkem eestimaalasi, rahvusele vaatamata,  mõistab, et praeguse valitsuse poliitika on riigile ja rahvale lausa hukatuslik. Fetišeeritud eurole ülemineku nimel ohverdatakse kõik, lastakse töötusel kiirendatud tempos tõusta, ainsa väljapääsuna kriisist nähakse peamiselt kärpeid ja omavalitsuste paljakskoorimist.

Tallinnas saadud enamus lubanuks meil pealinna ka üksi juhtida, kuid me moodustasime koalitsiooni Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga ja selle erakonna esimees Jüri Pihl on nüüd abilinnapea. Ma ei hakka üle kordama, miks koalitsioon loodi, sest sellest on juba palju räägitud. Tahan rõhutada, et hiilgavas üksinduses võimulolemine ei vii meid kaugele. Pärast Riigikogu 2011. aasta valimisi tuleb meil otsida koalitsioonipartnereid. Sotsiaaldemokraatidega seob meid poliitiliste vaadete lähedus ja sarnasus. Mul on hea meel, et pärast aastaid paremerakondade varjus olemist said sotsiaaldemokraadid aru: oma poliitika elluviimiseks parema ja valijaskonnale sobivama väljundi saavad nad vasak-tsentristlikus poliitilises spektris.

Seda, et nende samm oli õige, kinnitab ka viimane Rahvusringhäälingu küsitlus, mis näitas sotsiaaldemokraatide populaarsuse kasvu. Pealinna koalitsiooni võiks käsitada uue poliitilise jõu tekkimisena, mis on võimeline muutma jõudude vahekorda ka Toompeal.

Viimasel ajal on minu käest küsitud, kuidas vaatavad Keskerakonna vene keelt kõnelevad valijad sellele, et Pronksiöö-aegne siseminister Jüri Pihl on nüüd koalitsioonipartner. Arvan, et need, kes seda küsivad, alahindavad meie valijaid ja toetajaid. Enamik neist suhtuvad sellesse arusaavalt. Kõigepealt, keegi ei ole midagi unustanud. Ma ise ei unusta neid päevi kasvõi seepärast, et need olid minu esimesed tööpäevad linnavalitsuses. Pidin kohe hakkama organiseerima linnatänavate koristamist ja puhastamist.

Aga me peame silmas pidama, et reaalpoliitika peab jääma emotsioonivabaks. Kui  laseme tunded valla, ei jõua me seatud sihtideni. Tuleb käituda pragmaatiliselt ja vaadata tulevikku. Kui kindlustame oma positsiooni ka Toompeal, ei teki enam selliseid olukordi nagu 2007. aasta kevadel. Sellest saavad aru ka meie valijad, nii venelased kui ka eestlased. Ja see annab mulle kindlustunde, et üheskoos tagame võidu ka 2011. aasta märtsis Riigikogu valimistel.

DENISS BORODITŠ, Tallinna abilinnapea

Jaga |