Töövõimereformi kurbi tegelikkusi

Loomulikult tahaks ka puudega inimene kodunt välja pääseda. Seda enam sooviksid seda nende hooldajad. Aga ma ei kujuta ette, kuidas see süsteem toimima hakkab. Iseseisvalt suudavad tööl käia (enamasti käivadki!) kerge puudega isikud, sest nemad on kindlasti suutelised ka 8-tunniseks tööpäevaks.

Küsimus on aga neis, kel 80-protsendine ja veel suurem töövõimekadu. Nemad kindlasti pole suutelised iseseisvalt tööle minema. Kes hakkab neid edasi-tagasi sõidutama? Kuna neil on tavaliselt lühendatud tööpäev (3–5 t), kes neid siis kodus vastu võtab, sest senine hooldajagi läheb tööle, kui töökoha leiab?

Kust leida puudega inimestele osalise tööajaga töökoht? Tööandjal peavad sellisel juhul olema varutöötajad. Tavaliselt pole vähenenud töövõimega inimestel ka tööharjumusi ega -oskusi. Kuidas ja kes suudab neid kõiki vastavat tööd tegema õpetada? Pealegi, neil peab edaspidigi kõrval olema abistaja. Kust leida selleks sobivaid?

Ja nüüd kõige kurvem lugu:

Puudega inimene on Töötukassa abiga leidnud töö, millega ta hakkama saab. Töötabki mõnda aega. Siis aga tuleb töötervishoiuarst ja teeb kindlaks, et see töö on töötajal tervist halvendanud. Nüüd peab tööandja leidma talle sobivama töökoha või seniseid töötingimusi muutma. Kui tal selleks võimalusi pole, tuleb tööleping lõpetada, sest töötervishoiuarsti otsus on nii töötajale kui ka tööandjale kohustuslik.

Mis saab selliselt vallandatud inimesest, sest töövõimereformi reeglite järgi saaks ta vaid 180€ nn osalise töövõime toetust. Olen kindel, et selline olukord võib tabada paljusid sügava või raske puudega töölesaanuid.

Ja kõik hakkab jälle otsast peale: töötukassa, puuduliku töövõimega töötu, tööotsimine, töökoha kohandamine, väljaõpe. Mõni kuu töötamist, ja siis leiab töötervishoiuarst, et …

LEIDA VESKI, Kehra, Harjumaa

[Sotsiaalministeeriumi 31. märtsi andmerohkes pressiteates „Töövõimereform käivitus ootuspäraselt“ nenditakse, et on märgata töövõimetuspensionäride aktiivsuse kasvu. – Toim.]

Jaga |