Miks ma olen selline?

Lisaks tahan, et pered oleksid koos. Inimesed peaksid julgema lapsi muretseda hirmuta, et neil pole lastele söögikorraks lauda katta või kooli saates riideid selga panna.

Tahan, et lapsed ja nende vanemad poleks väsinud reformimistest ja sellest tingitud närvilisusest. Eestis enamik lapsi on nurka aetud oma ülekoormatud vanemate poolt, kes ise öösiti omakorda nutavad, sest päeval nad ei saanud oma lastele küllalt tähelepanu pöörata ja neid toetada rasketel hetkedel, sest olid tööl, mida ei tasustata vastavalt elukallidusele. Need vanemad töötavad võib-olla mitmel ametikohal ja võtsid veel tööd kojugi kaasa, et nii teenituga osta oma lapselt vabandust.

Ma ei taha, et minu Eestis on mitu põhiseadust, millest üks kehtib lihtrahvale ning teine on riigiaparaadi jaoks. Ma ei taha, et võrdse kohtlemise printsiip, mis on meie põhiseaduse alustalaks, kehtib ainult „eriti võrdsetele" ja ainult niipalju, kui nemad seda enda mugavuses vajalikuks peavad.

Ma ei taha, et kõikide vaikival nõusolekul hävitataks Eesti kohalik intelligents, milleks minu Eesti riigi valitsus varjatult on ette valmistunud juba aastaid. Ma ei taha, et alandataks hariduseliiti, survestataks kultuurieliiti ja tipptohtreid ning aetaks neid lihtsalt mesimagusa demagoogiamölaga „ajutiselt" riigist välja, et jätta meie kasvav noorsugu ilma tipptegijate kogemustest. Riigimehed väidavad, et raha paneb asjad paika; mina aga väidan, et hoopis prioriteedid ja eesmärk teevad seda.

Olen aastaid ennustanud, et varsti tuleb aeg, kus riik toetab ainult esimese kooliastme rahastamist, et meie, eestimaalased, alandlikuks ja harimatuks halliks massiks muutuksime. Haridusele ligipääs oleks vaid „eksimatute" poolt väljavalituil ehk siis nendel, kes suudavad maksta. Juba ongi öeldud Toompealt, et kõik lapsed ei peagi koolis tasuta sööma ning riik ei peagi vastutama õppevahendite ja -materjalide kvaliteedi eest. Nüüd siis on seda minu õudusunenägu hakatud reaalselt ja metoodiliselt ellu viima!

Ma ei taha, et riiklikul tasemel õhutataks rahvustunnetel põhinevaid erimeelsusi, tellides tänavatele ja meediasse erinevate rahvusgruppide vahelist igavest „püha sõda". Me oleme ju kõik eestimaalased.

Just sel põhjusel hakkasin mullu detsembris jälle korraldama rahvakogunemisi Toompeal -- Lossi platsil ja Stenbocki maja ees. Just sel põhjusel viin läbi koolitusi selgitamaks inimestele, kus on tarvis tõde otsida. See ei ole aga kaugeltki kõik. Mul on ainukesena kolmel aastal vene keelekümblusklassid eestikeelses koolis, ja järgmine selline esimene klass on juba suure konkursisurve all.

Et tõde ja usku rahvani viia, olen andnud välja neli CD-albumit oma laulude ja tekstidega, millel on teraapiline iseloom, selgitamaks inimestele, mis on tähtis, mis mitte, ning kustkohast tuleb otsida ja leida jõudu elamiseks. Lihtinimene ei tea, kuidas tegelikult toimub koolide ümber riiklik rahaafäär ja kuidas oma riigi tulevikku maha müüakse. Seetõttu hakkab Tallinna TV-s sellest jaanuarist pihta uus saatesari „Pärast tunde", kus pakutakse lahendusi, mis ei lähe riigile midagi maksma. Saate autoriks, saatejuhiks ja toimetajaks olen mina. Esimene saade „Pärast tunde on eetris juba sel reedel, 18. jaanuaril kell 19. Miks mina? Sest ma tean Eestimaa tõde, kuigi filosoofid vaidlevad juba aastatuhandeid, et absoluutset tõde pole olemas.

Olen Tulepühvli aastal sündinud Jäär. Olen õpetaja ja koolijuht selle sõna otseses tähenduses. Olen Eestimaa patrioot ja tahan, et kord siin Eesti pühas hiies saaks olema ka minu kalmekoht. Sellepärast ma olengi selline!

KESKMÕTE: Riigimehed väidavad, et raha paneb asjad paika. Mina aga väidan, et hoopis prioriteedid ja eesmärk teevad seda.

MÄRT SULTS, Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor

Jaga |