Vanade eestlaste jõululaud ja söömiskombed

MATI JAKSON,      24. detsember 2003


Söö kõht nõnna täis, et tapa täi kõhu pääl ää … (rahvaluulest)

Tänapäevalgi on meil kombeks jõulu- ja uusaastalaud hea ning paremaga üle kuhjata. Toidupoodides enne pühi rüselemist vaadates jääb mulje, nagu oleks toidukraam äsja müügile lastud … Pühadelauale kuhjatakse teinekord niivõrd eksootilisi hõrgutisi, et alati ei osata neile nimegi anda.
Roogade küllusesoov pärineb aga meie vanarahva söömiskultusest. Tihti kõneles rahvas "jõulukõhutäiest", millega taheti märkida, et paremat toitu on söödud rohkesti. Pärisorjuse ajal elas rahvas väga kehvalt: sõi aganaleiba ja silku ning rüüpas peale kas piima või kalja. Kuid vaatamata rasketele aegadele püüti jõululauale ikka kõige paremat rooga panna. Liha oli vaesele perele haruldane toit, eriti just sealiha, kuid pühade aegu ei pidanud vennaihu mitte ainult laual olema, vaid pereliikmed võisid seda soovi kohaselt süüa. Rohkest söömisest loodeti edu suvisele viljakasvulegi.
Kõige vanemaks roaks peetakse muidugi verivorsti, mis on ainulaadselt omane just eestlastele.

Mida meie esivanemad veel pruukisid

Teoorjuseaegsed uskumused ja rituaalid, mis jõulu- ja aastavahetuse juurde käisid, olid kihelkonniti mõneti erinevad.
Saaremaal anti kaalikad jõululauale (see oli rahvustoiduks enne kartuli jõudmist talupoja lauale). Samas paigas pidi ka või laual olema ja kui sellest lugu ei peetud, siis olla kogu suve lehma silmad vett jooksnud.
Põhilisteks toitudeks olid aga kõikjal liha, sült ja kapsad - viimased ei puudu ka ilmselt üheltki tänapäeva peolaualt.
Vanarahvas pajatab, et Toris keedeti pajas sealiha nisujahust valmistatud klimbileemes, ja hirmsasti kardeti õnnetust, kui sült kõvaks ei juhtunud minema …
Mõnel pool olid jõululaual soolaga keedetud oad, Helmes ja Hallistes herned. Ube süües lauldi Pärnu ümbruses: "Upid ümmer, upid suhu ja põmm põhku!"
Kõik toidud tehti tavaliselt juba enne jõule valmis. Sangastes keedeti aga teisel jõulupühal nn küdüsesuppi ja just taolises järjekorras: liha ja kartulid pandud patta piimaga keema ning alles siis lisatud vorst. Seevastu Põlvas kutsutud "küdüseks" jämedat, lihaleemes soojendatud jõuluvorsti, mida teisel pühal söödud.
Muide, Sangastes arvati, et toidu soojendamine paneb loomad suvel kargama … Sangastes valmistati veel erilisi jõulupirukaid: leivataina vahele pandud kanepijahust ja tangudest tehtud puder, mida kindlasti ahjus küpsetatud.

Pühade ajal sööge kõvasti

Harglas oli tavaline jõulusöök kaerapuder (kiistli), milles vorsti- ja lihatükid sees. Haljalas olnud jõuluhommikusöögiks õhtune keeduliha kaalikatega, sült, silk, heeringad, leib, sai, või, lõunasöögiks ahjuvorstid, kala, uuemal ajal kartulid, mõnikord mingisugune piimaleem. Tavaliselt aga kasutati piima asemel enam õlut, mis oli nii mõnigi kord koos suhkru ja saiatükkidega keedetud.
Saardes peeti jõulumaiuseks "lääkisid". "Läägid" valmistati pruunikaks praetud ja tambitud kanepiteradest, neile lisatud juurde keedetud ube. Jahu segati, lisati searasv ja rulliti ümarateks pallikesteks.
Rõngus peetud toitu kogu jõuluöö ahjus. Hommikul saadetud lapsed jahtunud ahju toitu tooma, mis neile suurt lõbu valmistanud. Sööma hakates pööratud leiva äralõigatud ots toa poole, kuna kardetud, et vastasel korral leiva jõud ja ramm lahkub. Jõuluõhtul ei koristatud laualt toitu, vaid jäeti sinna kogu ööks, kohati isegi kolmeks jõulupäevaks. Ohter söömine jõulu- ja uusaastaööl, mis veel tänapäevalgi aset leiab, on alguse saanud uskumusest, et niisugune rikkalik söömine paneb edenema viljasaagi. Söögikordade arv kõikunud erinevates paikades seitsmest kaheteistkümne korrani.
Vana uskumust mööda tuleks tänavustelgi pühadel kõvasti süüa - see peaks lõppude lõpuks vaesuse riigist minema pühkima, sest kõige optimistlikumadki ei julge enam riigiisadele loota.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)