Omandireform jälle kuum! Valitsus lootis Riigikogu üle kavaldada - ja kavaldaski

Milles siis asi? Lühidalt - edasi läheb 1939-1941 baltisaksa ümberasujate Eestisse maha jäänud vara tagastamise teema. Jah, lugeja mõistab õigesti, et midagi on neil „vaestel sakslastel" veel „rikkalt Eestilt" kätte saamata. Need ümberasunud, kes said Saksamaal kompensatsiooni oma mahajäänud vara eest, seni ei ole omanud õigust seda vara tagasi saada - sest nad olid ju saanud selle eest juba ühe hüvitise kätte!

Kuid selgub, et ikka veel vähe. Uus idee on selles, et nad maksavad saadud kompensatsiooni Saksamaale tagasi, ning siis justkui tekiks neil õigus ka väärtuslikele kinnisvaradele siinmail.

Hindade suurusjärk n-ö ajakirjandusliku üldistuse keeles võiks olla näiteks selline: baltisakslane maksab Saksamaal tagasi 500 eurot, Eestis aga saab maja hinnaga 500 000 eurot.

Eesti kanda jääksid siis ka nende majade elanike ümbermajutamise kulud. Olgugi et Eesti riik ei ole omandireformiga kaasnenud tagastamise käigus näinud ühegi seadusandliku aktiga ette tagastatud majade tuhandete elanike ümberpaigutamise kulusid, on selleks otstarbeks rohkesti miljoneid kulutanud siiski mõni omavalitsus, esmajoones Tallinn.

Kuid võtame appi stenogrammi. NB! Järgneva teksti lugemisel tuleb pidada silmas sõnu seadus(eelnõu) ja määrus.

Majanduskomisjoni poolt tutvustas eelnõu Jaan Õunapuu (SDE), kes aga opositsiooni esindajana ei oma valitsuse algatusse loomulikult kuigi suurt puutumust.

Temalt saime teada, et sellesama eelnõu esimene lugemine toimus 6. novembril (täielikus vaikuses meedia poolelt, nagu loodeti ka nüüd teine lugemine vaikselt läbi libistada). Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 13. novembriks ei esitatud ühtegi muudatusettepanekut. Majanduskomisjon otsustas eelnõu suunata täiskogu ette 4. detsembriks ja teise lugemise lõppedes suunata see kolmandale lugemisele ning seega lõpphääletusele 5. detsembriks, mis näitab suurt kiirust - vähem kui kuu aega, millega tahtis valitsus (avalikkusele võib-olla ebameeldiva) eelnõu ära menetleda.

Küsimustega alustas Riigikogu saalis ja oma varasemas ajakirjanikukarjääris omandireformiga palju kokku puutunud keskerakondlane Marika Tuus-Laul, kes päris, miks on eelnõu lõpus vastav „määruste muutmise määrus", mis sisuliselt muudab põhiseadusevastaselt ka ORAS-e § 17 lõiget 5. Tuusi huvitas, kas komisjon üldse märkas, mis tegelikult on selle eelnõu taga.

Õunapuu vastuses sisaldus, et komisjonis ka eelnõu esimesele lugemisele saatmisel seda ministrilt ega ametnikelt (teemaga tegeleb Rahandusministeerium - U.R.) ei küsitud.

Valeri Korb (KE) tuletas meelde, et sellele eelnõule on vastu Linnade Liit. Õunapuu vastas, et ta pole nende vastukirja näinud, kuid ta hakkas aru saama, kuhu keskerakondlased sihivad: „Mis puudutab seda teemat, varade tagastamist välisriikide inimestele, siis seda komisjonis ei käsitletud mitte kordagi."

„Meie loeme välja, et tegelikult nähakse selle määruse muutmisega Saksamaale ümberasunutele ja seal oma vara eest kompensatsiooni saanud isikutele ette võimalus saada see vara tagasi, kui nad maksavad kunagise kompensatsiooni tagasi. See on tohutu üllatus! Me näeme, et on tegemist põhiseadusevastase olukorraga, aga komisjonis sellest juttu ei tulnud. Kas seal võib peidus olla niisugune salaplaan?" kahtlustas Tuus-Laul. Õunapuu sõnul on sellele keeruline vastata, ning ta ei viidanud enam komisjonile, vaid juba partei fraktsioonile, kus oli see samuti tõusnud omavaheliseks aruteluteemaks.

„Riigikohtu otsus oli antud teemal 2006. aastal. Miks siis täna, 2013. aasta detsembris, alles see teema üles tõsteti?" hakkas arutlema ka Õunapuu.

Keskerakondlased aga uuristasid edasi. Priit Toobal teadis, et ka Üürnike Liit on seaduseelnõule oma vastuseisu näidanud. Toobal tegi ettepaneku, et majanduskomisjon võiks küsida põhiseaduskomisjonilt arvamust eelnõu kooskõla kohta põhiseadusega. „Selle eelnõuga ei ole kiire," leidis Toobal.

Edasi sekkusid küsimustega arutellu majanduskomisjoni esimees Kaja Kallas (REF, kes kahtles, kas etteheited selle eelnõu kohta on ikka õigustatud) ning Tarmo Tamm (KE), kes küsis otse: „Kui Rahandusministeerium on saatnud kooskõlastusringile määruse, mille seletuskiri ütleb üheselt, et see on seotud täna arutelu all oleva eelnõuga, siis miks ei ole komisjon arutanud oma istungitel ka antud määrust? Kas tegemist ei ole komisjonipoolse praagiga?"

Et Kesknädala lugejal ei läheks nüüd järg käest, mida ikkagi otsitakse, siis märgime, et see on valitsuse määrus, mida eelnõu 480 SE lisades ei ole nähtud. Aga just määruses (mis on ju seaduse suhtes alam akt) viidatakse omandireformi teemale. Teisisõnu, kui seaduseelnõu Riigikogu saalis vastu võetakse ja see seaduseks muutub, saaks jõustada ka alamaktis (määruses) sätestatud juhised. Aga, nagu näha, seda määrust (eespool Tuus-Lauli sõnastuses - „salaplaan") riigikogulastele ei näidatudki, vähemalt Õunapuule mitte: „Mina isiklikult seda teemat puudutavat lisa, seda määrust ei ole näinud. Määruse tekstiga tutvusin ma, kui lugesin rahandusministri härra Kiislerile saadetud kirja," tunnistas Õunapuu.

Seda, et määrust polegi vaja näha, kinnitas ka kohe Kaja Kallas: „Riigikogu pädevus puudutab eelkõige eelnõu ehk seadust, me oleme seadusandlik võim, ja Vabariigi Valitsus annab välja määruseid selle seaduse alusel. Kindlasti me saame pöörata tähelepanu vigadele selles määruses, kui need vead peaksid olema, aga me ei saa seda määruseteksti mõjutada, vaid see on ikkagi valitsuse määrus."

Õunapuu vastas Kallasele igati loogiliselt: „Valitsus oma määrustega ei tohi mitte mingil juhul ühegi seadusandliku aktiga vastuollu minna. Riigikogu kohus ja ülesanne on vaadata, et määrused, mis sealt Stenbocki majast välja tulevad, ei läheks sellega vastuollu."

Seega saatis valitsus Riigikogule vastuvõtmiseks ikkagi seaduseparanduse, mille varjus oleks siis esitanud määruse, millega omakorda saaks baltisakslastele kord juba kompenseeritud vara uuesti välja maksta - kuid mitte sõjajärgsetes hindades, vaid tänastes. Pikemalt aga on see kõik kirjas Marika Tuus-Lauli sõnavõtus, mille lühendatult avaldame.

URMI REINDE

NB! Uus informatsioon!

Kesknädala trükiettevalmistuse käigus selgus siiski, et selle määrusega, mis muudab seadust, oli veel kiirem, kui toimetus ja Keskfraktsioon arvasid.

Eelnõu 480 SE oli uuesti parlamendisaalis juba järgmisel päeval, 5. detsembril, kus ta läbis teise lugemise, ja eile, 10. detsembril, võeti ta juba koalitsioonisaadikute häältega vastu.

Keskerakond muidugi hääletas vastu, aga mis see enam aitab - seaduseelnõu 480 SE sai seaduseks ja hakkab kehtima juba 1. jaanuarist 2014. Juba kolme nädala pärast peab taas hakkama „Hitleri kutsel" Vaterland'i lahkunutele maju tagasi andma - need, mis Eestis veel tagasi andmata, ehk teisisõnu - need, mis on seni õnnestunud eestlastele ja Eesti heaks säilitada.

See kõik omakorda tähendab, et rikutakse paljude teiste - Eesti inimeste - õigusi, kes on juba need majad kas erastanud või kes on elanud lootuses oma kodu mingil x-hetkel erastada. Samuti, nagu Linnade Liit oma avalduses väitis ja nagu Tuus-Laul kirjutab, rikutakse nende represseeritud inimeste õigusi, kes pididki leppima vaid tagasihoidliku kompensatsiooniga ega saanud oma vara tagasi.

U.R.

[esikülje-illustratsiooni allkiri]     Baltisaksa ümberasujate teema on vanem kui praegune vabariik. Paragrahvid sisuliselt mittetagastamise kohta kirjutati seadusesse aastail 1990-1991. Pildil on ajalehed teravaks tõusnud sama teemaga 1998. aastast, ja täna saaga jätkub. Kuigi seadus on keelanud, on maju tagastatud.

[fotoallkiri]   SAAGA ALGUS: Sellest majast Tallinna kesklinnas Sakala tn 11 algas baltisakslastele tagastamise või mittetagastamise teema 1990-ndate keskel. Siinsed elanikud Riho ja Niina (kes tänaseks on juba elust lahkunud) ei nõustunud sellega, et kui seaduses seisab - mitte tagastada, siis kuidas ikkagi tagastati? Ligi 15 aastat kestnud kohtuskäimine lõppes neile kaotusega. Aga nii Eestis asjad käivadki - elu suunavad meil raha ja tugevama õigus, mitte ausus ja õiglus. Foto VAMBOLA SALUPUU

Jaga |