Eestil ei saa olla kahte moraali

REIN RUUTSOO,      30. oktoober 2002


Minu ligi aasta kestnud pingutus avaldada Sirbis artikkel Eesti poliitilisest mõtlemisest "Vaata pimedas raevus tagasi!" ja seejärel kaitsta ennast Sirbi peatoimetaja Mihkel Muti valede eest (Sirp, 30.08.2002), mis seavad mind halba valgusesse, lõppes peatoimetaja kirjavastusega:
"Enamikel väljaannetel on taha lõppu kirjutatud, et "toimetus käsikirju ei
retsenseeri ega tagasta". Kas tõesti peame hakkama ka meie seda ära trükkima? Palun, Sul on võimalus pöörduda, kuhu tahad. Kui oled tõepoolest veendunud, et Su õigusi on jalge alla tallatud, siis sea nad jalule."
Mihkel Mutt, Sirbi peatoimetaja
See, mida kangekaelselt nimetatakse "kaastööks", polnud mitte artikkel, vaid juba minu vastulause peatoimetaja "seletusele", miks ta mind tsenseerib. Eesti Vabariigis on mul enesekaitseliseks vastulauseks õigus samas ajalehes, kus mind rünnati.
Sirp ei seisa seadusest ega headest tavadest kõrgemal. Veelgi enam, pole jälgegi koostöötahtelisest asjaajamisest või tõelise avara haritlase vaimust. Tegemist on jätkuga partei-poliitilisele tsensuurile Isamaaliidu huvides, mis algas 2001. aasta suvel, kui Mihkel Mutt jättis avaldamata minu artikli kommunismi hukkamõistmise tagamaadest.
Avalik kiri Mihkel Mutile. Inimesele, kes julgeb mõelda (Mihkel Muti valimisreklaamist)
Eesti Vabariigis on nähtavasti paratamatu, et Isamaaliidu juhtpoliitiku ja peatoimetaja tsensuuri avalikustamiseks tuleb pöörduda Kesknädala poole. Sellise valiku surub peale just Mutt kui Isamaaliidu juhtpoliitik. Kas juba partei juhendamisel või iseseisvalt, seda ma ei tea.
Mu lühike viide tsenseerimisele sundis Mutti (Sirp, 30.08.2002) lõpuks selgitama, miks ei ilmunud kaastöö "Vaata pimedas raevus tagasi!":
"Jätsin avaldamata, kuna seal oli ühe meie poliitiku kohta antud üsna üheselt negatiivne hinnang." Mihkel Mutt kuritarvitab seda, et ta pole kellelgi võimaldanud artiklit lugeda, aga kommenteerib küll.
Kirjutasin järgmist:
"Samas on tähelepanuväärne, et oma EKP liikmeist õppejõudusid mitte säästev Laar armastab rahvuskangelastena esile tõsta SS-i kaadriohvitsere, nagu näiteks Alfons Rebast, kes juhatasid Venemaal külade põletamist!"
Kirjutatu on Mart Laari enda mõtte esitus. 1999. aastal nimetas Mart Laar ajalehes Eesti Ekspress sõna-sõnalt Alfons Rebast "vapraks Eesti sõduriks".

Lp Kesknädala toimetus.
Seoses poliitilise tsensuuri rakendamisega ajalehes Sirp paluks võimalust kasutada teie veerge, et avalikustada poliitiline tsensuur. Arvan, et see teeniks Eesti demokraatia huve.

SS ohvitseri Alfons Rebase juhitud politseipataljon oli natsiarmee karistussalklik, tsiviilelanikkonna vastane terrorirühm. Pean terroristi ja väidetavalt ka sõjakurjategija ülistamist tipp-poliitiku suust halvaks tooniks ja Eestile kahjulikuks. Just seda laadi vene viha õhutav või seda õigustav mentaliteet on olnud pikka aega takistuseks Eesti demokratiseerimisele, meie edule Ida-poliitikas ja toonud meile palju majanduslikku ja poliitilist kahju.

Amoraalse topeltmõtlemise vastu

Suvel lehti täitnud arutlused näitasid, on eestlaste roll Teises maailmasõjas on väga valus teema (monument Pärnus). Sõjatragöödia varjus heroiseeritakse Euroopa vabastajaid, mille põhjuseks on keeldumine mõista, et vallutuspoliitikat ei saa õigustada. Aga selles vist probleem oligi. Presidendi juures tegutseva komisjoni keskse autoriteedi Max Jakobsoni peamine sõnum on: Eestil ei saa olla kahte moraali!
Tõesti ei saa - kui NKVD tappis Eesti partisane-metsavendi, siis on see kuritegu, mille sooritajad tuuakse kohtu ette. Kui aga Vene inimene kaitses oma maad ja kodu faðistidest vallutaja vastu, siis külapõletajast politseipataljoni juht on rahvuskangelane! Topeltmoraal ei ole demokraatlikult mõtleva ja õigusriiklikult arutleva Euroopasse pürgiva rahva vääriline.
Ülimalt asjakohase diskussiooni mahasurumine Sirbi peatoimetaja Mihkel Muti poolt ei vii meid lähemale õigusriigile ega kasvata õiglustunnet, leppimatust antihumaansete aktidega, vaid pidurdab demokraatlikku mõtlemist. Võimalik, et avalik mõttevahetus oleks aidanud ära hoida järjekordse skandaali Toompeal, millele äsja juhtis Eesti Ekpressis tähelepanu Paavo Kangur. Veel üks Isamaaliidu tipp-poliitik Aimar Altosaar Laarile lähedaste mõtetega, mis - nagu Kangur tõdes - meid Euroopale mõistetavamaks ei tee.
Eesti ei tohi olla Euroopa riik, kus sõjakuritegude õigustamise kriitika on keelatud või tsenseeritav. Tsensuuri rakendamine sisuliselt terrorismi kriitika vastu ka tippharitlase poolt erakondlikel motiividel lehes, mille eesmärk peaks olema kanda humanistlikke väärtusi, on äärmiselt alarmeeriv fakt.

Sirpi peab ülal maksumaksja!

Formaalselt on tegemist ilmse huvide konfliktiga - peatoimetaja Mutt on Isamaaliidu juhatuse liige. Korruptsiooniseadus sätestab mõnes valdkonnas niisugusel juhul selged reeglid. Maksumaksja rahaga ilmuva häälekandja toimetajalt ootaks vähemalt korrektsust asjaajamises. Avalik-õigusliku kanali parteilise haldaja suvaotsustus, autoritaarne prügikastipoliitika, mis ei pea autorit isegi mitte argumenteerimise vääriliseks, pole väärikas.
Kuid argumente Mihkel Mutt ei saanudki mulle esitada. Parteiliselt ebamugava koha väljavõtmine olnuks halastamatult paljastav. Tuligi siis kogu artikkel ilma sisulise arutluseta prügikasti saata!
Erakondlikke huve esikohale seades kahjustati avalikke huve, mille kaitsmiseks peatoimetaja maksumaksja rahaga ülalpeetavasse lehte on ametisse seatud. Nagu avaldamata tekstiosast näha, üritasin kaitsta ka Tartu Ülikooli Mart Laari poliitiliste räiguste vastu. Kas Mutt peab neid tõesti õigustatuks ja õiglasema hinnangu taotlemist Juhan Peeglile, Juri Lotmanile jt lubamatuks?
Minu mure oli, et kommunismi hukkamõistmine ähvardas kujuneda hinnanguks paljude loomeinimeste elutööle.
Kas Eesti ajaloo mõistmise/mõtestamise üle võiks üldse Sirbis mõistlikult arutada? Kus siis veel? Minu mure oli, et kommunismi hukkamõistmine ähvardas kujuneda hinnanguks paljude loomeinimeste elutööle. Esitatud kujul oli seadusalgatust võimalik kasutada repressiivselt. Õnneks ei läinud see parlamendis läbi. Aga nähtavasti kartis Mutt, et arenev demokraatlik diskussioon võiks kahjustada Isamaliidu väga selge poliitilise (platsipuhastusliku) sihitusega seadusandluspoliitikat ja kujundada sellele mitte sobivat avaliku arvamust.
Avalik-õigusliku lehe toimetaja seisab eelkõige hea demokraatia eest. Ühes paljudest kirjadest peatoimetajale toetusin Voltaire'i mõttele: "Mu härra, ma ei jaga teie vaateid, kuid ma olen valmis andma oma elu selle eest, et te võiksite neid avaldada." Väga kahju, et mitte miski ei aidanud, isegi mitte minu koputamine kultuuriinimese südametunnistusele, intelligentse inimese veel oletatavale sõltumatule väärikusele, euroopalikele kultuuritraditsioonidele. Kõik asjata, parteiline lojaalsus lämmatas demokraatliku südametunnistuse.
Poliitiline tsensuur kultuurilehes, avaliku diskussiooni mahasurumine parlamendis arutatavate ja Eesti haritlastele oluliste ja avalikult diskuteeritavate seaduskavade üle (kommunismi hukkamõistmine) on mitte ainult lubamatu. See on Eesti demokraatliku arengu vastane tegevus. Maksumaksja rahaga ilmuva lehe toimetajal on kohustus toetada tasakaalustatud avalikku arvamust ja mõttevahetust, lubada välja astuda inimeste kaitseks, kelle suhtes rakendatakse "kollektiivse süü" ideoloogiat. Autori/maksumaksjaga võiks vähemalt normaalselt suhelda. Kui peatoimetaja sellega toime ei tule, kui tema parteiline kuuluvus segab, siis tuleb amet maha panna.

Väljavõte Mihkel Muti poolt Sirbis avaldamata jäänud artiklist
"Vaata pimedas raevus tagasi!"
Et ei arvataks, et ma midagi välja mõtlen, siis siin mõned väljavõtted isamaalastest eestvedajate värskematest seisukohavõttudest. (Varasemad, kuigi veelgi vingemad, kuuluvad juba ajalukku.)
Rahvaasemik ja Isamaa ideoloog Lauri Vahtre: "Tolles ajas oleks nagu kaks aega olnud. Üks oli KGB ja kompartei maailm, teises liikusid ausad (minu esiletõste - RR) inimesed." (Vahtre, 1998, 161) EKPsse kuulumisest saab seega ausate ja mitteausate inimeste vaheline piirjoon. Ma ei arva, et see on päris õiglane pilt. "Komparteisse astusid vaid need (minu rõhutus - RR), kes olid andekad ja lootsid selle abil karjääri teha või nii andetud tegelased, et omal jõul kuskile jõudmine oli neile täiesti võimatu." (Laar, 1998, 103) Niisiis, EKP oli lootusetult lollide ja andekate karjeristide organisatsioon! Uskuge mind - end häbistamata ei ole võimalik midagi taolist kaugemal Euroopas ära trükkida.
Peaminister Mart Laar aga on lisanud veel värve ka haritlaste müüdavuse paljastamisel. Ülikooli õppejõudude seas oli "loomulikult mõni tulihingeline kommunist, enamuses kommunismi kuulutavaid õppejõude ei teinud seda aga enam sisemisest veendumusest, vaid karjäärihimust. See tekitas nende vastu aga veel suuremat vastikust (minu esiletõste - RR)." (Laar, 1998, 104)
Kelleks, kas siis tulihingeliseks kommunistiks või karjeristiks tuleb Laari järgi arvata näiteks EKP liikmeid Marju Lauristini, Juhan Peeglit, Juri Lotmani, Herbert Ligit, Harald Peepu, Rem Blumi, Leonid Stolovitshit ja paljusid teisi, ei oska aimata. Nii me kahjuks ei saa teada, kes neist inimestest temas just erilist vastikust tekitasid. Samas on tähelepanuväärne, et oma EKP liikmeist õppejõudusid mitte säästev Laar armastab rahvuskangelastena esile tõsta SS-i kaadriohvitsere, nagu näiteks Alfons Rebast, kes juhatasid Venemaal külade põletamist!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)