Milline on Teie arvates tõeline olukord Eesti riigis?

 Urmi Reinde meenutas, et kord (2004) prognoosisin Res Publicale  3% elektoraati hetkel, kui nad olid 30% lähedal. Lugu sellest pakkusin Kesknädalale aga siis, kui tookordne valitsus paari päeva pärast juba astuski tagasi. Nüüd toimetaja küsis: mis tänases Eestis hakkab juhtuma?

Nõiutud eestlased?

Tõesti, seisud pole väga kiita. Olukord on vaieldamatult komplitseeritum kui 2000-ndate alguses, sest siis oli lollusest kõrini. Nüüd mõnele on ka kõrini, kuid mõni ei ole veel siiani aru saadud, mis värk see on. Nad loevad kaldus ajalehti, vaatavad sappi täis telepilti ega taha tõde tunnistada. Nad ei suuda välja öelda, mida alateadlikult tajuvad, sest siis vajuks nende maailm kokku. Kahekümne aastaga on inimeste mällu pekstud kindel kujutis õigest ja valest just nii, kui meediamagnaadid on seda soovinud. Meie ühiskonna keerukaim küsimus on: kuidas lummusest üles ärgata? Kuidas objektiivse pildi alusel hakata mõtlema?

Tunnistan, seda on lihtne rääkida, kuid raske teha. Tuletage meelde Odüsseuse sattumist nõid Kirke küüsi. Vägeval mehel oli ambroosiat juues mõnus ja hea. Tema meeskond õgis künadest sigadena solki, ja neilgi polnud paha. Kuid ühel hetkel Odüsseus siiski kainenes ja märkas, mis on juhtunud. Ahastus oli suur, sest mitu aastat oli kasutult läinud.

Ma ei ütle, et meie rahvaga on juhtunud Kirke nõidus, kuigi väga kisub selle poole.

Mida ootame?

Tahan öelda, et kui me koos mõtleme ja tegutseme, siis TEEME HEAD.

Analüütikud on öelnud, et kapitalism on otsas. Noh, ja mis siis? Kui otsas, siis otsas... Polegi põhjust vaest kadunukest taga nutta. Mart Laar, hea poiss, pani kabelimatsu meie tööstusele ja põllumajandusele, viies imekiiresti läbi dekollektiviseerimise. Mis oli üks raskemaid hoope, sest tootmine asendati vahendamisega, kus hõlptulu oli kiire tulema ja laenuraha mühises sisse, ning kõik võisid „Kirke laualt“ uimastavat edu-ambroosiat lakkuda ja „sigadeks“ moonduda.

Pakun uurijatele teema: mis tootmisalad toimisid ENSV-s? Kui täna vaadata ainuüksi „Dvigateli“ tehnoloogilisi võimekusi ja oskusi, siis maailmas poleks olnud vastast. Tasub meenutada, et just tehased, rasketööstus oli Eesti esimese vabariigi edu alus. Põllumajandus oli meie riigi uhkus. Riik ostis isegi Taani või Euroopa turult ära, et garanteerida Eesti või  monopoolsus Euroopa turul. Euroopa sõi Eesti võid ja meie ise Taani võid! Nii oluline oli Eesti valitsusele Eesti põllumajanduse ja tööstuse toetamine.

Eesti NSV suutis poolt NSV Liitu toita ning samas Eesti kergetööstus ja rasketööstus tõusid NSV Liidu tippu. Startida selliselt positsioonilt ja jõuda tänasesse situatsiooni – isegi kõige rumalamad inimesed ei oleks suutnud seda teha, käpardlikkuse ja diletantismiga ei suuda seda põhjendada. Stardipositsioon oli päris hea, aga see tuli pudilõugade ja soss-seppade poolt lagundada ja ärastada, maha parseldada.

Jah, see oli kurb! Seepärast olemegi täna olukorras, et välismaal on raske selgitada, millel ja kuidas meie riik püsib. Mida me toodame? Mis on meie rikkus??

Ukraadeno!

Netu! Ukraadeno! Ja keegi pole tähelegi pannud, kuhu on kadunud meie põllumajandus, tööstus ja tootmine. Ilmselt on see meie needus, et olulistest asjadest aru ei saada. Sest kui Kalevipoeg maailma lõpus teed küsis, siis Põhjala tark tahtis endale selle, mida Kalevipoeg polnud kordagi vajanud ja mis seisis ketiga kodus seina küljes. Ja meie kangelane lõigi käega ja tegi kauba ära, sest: kui pole tarvis läinud, siis ei lähe tarvis ka tulevikus.

See, mis niiviisi ära anti, oli TARKUSERAAMAT. Nii me  tarkusest ilma jäimegi. Sama malli alusel laamendame edasi. Minema viskame ikka kõige väärtuslikuma.

Tootmine  ja põllumajandus olid Eesti riigi alustalad. IRL-i  ja Reformi targal juhtimisel (mina ei ole öelnud, et kellegi Jacki targal suunamisel!) oleme tootjast saanud vahendajaks ning oma raha eest elajatest oleme muutunud end laenutule paistel soojendajateks. Need on aga mentaalsed muutused. Alles 2008. aastal hakkas nende mõju ilmsiks tulema ja 2009-ndatel on asi pärale jõudnud. Sotsiaalsete protsesside kulgemine on alati aeglane.

Raskelt haigele on tõde valus

See, millest ma räägin, on tõde, kuid ühiskonnal nagu tõbiselgi on tõde valus kuulata. Seepärast peaksime tasa ja targu talitama. Haavale soola pole vaja raputada. S.t parastada lolle juhte pole vaja – rahvas seda ei oota.

Samuti teatakse alateadlikult, kes on süüdi, kuid kui seda iga päev nina alla hõõruda, siis hakatakse tänitajast samuti ära pöörama.

Ainus, mida teha, on seista kindlalt oma jalgadel ja vahetevahel proovida suuri sigadusi ära hoida. Aeg ei ole veel nii hull, et inimesed pöörduksid mõistuse juurde. Ollakse ikka selles roosas  nõid Kirke (= meedia) udus ja korratakse suhupandud fraase.

Aeg töötab meie kasuks, kui me ise pillikeeli katki ei keera. Antud olukorras on selge mõistus ja kannatlikkus võtmeks inimeste juurde. Täna veel ei ole inimesed valmis tunnistama, et Edgar on enamuse meie vabariigist üles ehitanud. Paljudel kumab kõrvus meedias õpetatud „Keskerakond on paha!“. Kui küsida „Miks?“, siis ei osata vastata –

, pole ühtegi konkreetset näidet, kuid sisemine veendumus on kujundatud.

Roosa udu hajub

Ometi usun roosa udu hajumist. Siis peavad targad noored keskerakondlased olema valmis rahulikult ja kindlalt tähtsate riiklike probleemidega tegelema. Näen, kuidas mõni selleks tõsiselt juba valmistub (Jüri Ratas). Eesti ootab uut ja tublit noorte poliitikute põlvkonda. Vabandage, minu eakaaslased, – meie töö on tehtud. See pole sugugi tühine olnud. Eesti  ootab värskust ja tarmukust. Hooplev ja kekutav parempoolsus ei suuda seda pakkuda. Varsti on olukord piisavalt halb, et uimast ärgata, ja siis peavad keskosa ja vasakäär end valmis panema – pall söödetakse sellele poolele.

Prognoos

Pole kaugel päev, kui IRL ja REF sõbralikult jagavad oma 7–9 % toetusprotsenti. (Mis ongi normaalne nende turuosa.) Mis toimub vasakul, on suuresti tegutsejate endi tegevuses kinni.

Juhul, kui me apsakaid ja väldime otsustavatel hetkedel vigu ei tee, korjame vabariigi parandajatele 30–35%  häältest. Tehes kaalukaid vigu, jääme 21–26 % piiresse, ülejäänu korjavad teised vasakul paiknejad.

Lähiaeg annab selgituse Rahvaliidus üles rivistunud noorte meeste väljakutsele. Saatus on tegelikult pakkunud neile väga suure võimaluse – kas see ka realiseerub, oleneb tuhande komponendi koosmõjust. Pakun edu just sellele erakonnale, kes esimesena teeb oma ridades põlvkonnavahetuse. Sama tähtis on 21. sajandi uute paradigmadega arvestamine – mis võib olla meie põlvkonnale valus, aga riigile hea.

ENNO SELIRAND, psühholoog

 (Toimetuselt: Enno Selirand saatis oma loo meile vahetult enne valitsusevahetuse algust.)

Jaga |