Suviseid külavahekõnelusi

„Poiss õkva helist, et autu jälki vussin. Tulõ kabla otsan kodo tuua. Kas sild vai midägi muud?.. Tu tii om jo sääne, et ei mõista inämb ikkõ ega naarda. No ma pias jo pistü ull olõma, ku ma viil sinnä umma massinat lahkma lähä! Ti kuradi surõtadi ta Setomaa elu peris vällä!”

Tean küll, millest jutt. Toda Värska–Saatse teed on naabrimees mulle juba paar aastat rääkinud. Ja paar aastat olen mina omakorda seda rääkinud Kagu teedevalitsusele ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teedeametile.

Vastus on olnud lühike: mustkatte alla viimine ei ole lähiaegadel plaanis – raha pole. Teehöövli, muidugi, saadame peale, kui lugu ikka tõega nii halb on.

Kagu teedevalitsuse inimeste kohta ei saa paha sõna öelda – nemad teevad, mis nende võimuses. Pärast helistamist paariks nädalaks saabki tee enam-vähem sõidetavaks. Aga siis on jälle asi niisama hull kui enne. Eriti nüüd, kui Koidula piiripunkti ja ümbersõidu ehitamisega seda teelõiku ka suured autod kasutavad. Tihedamalt teed hööveldada ja parandada ei ole võimalik – kütus on kallis ja raha pole.

Naabrimees seletab mulle nagu lapsele juba mitmendat-setmendat korda: kui teid korralikuks ei saa, siis tema lõpetab piimavedamise, sest auto remont läheb tal kallimaks kui tööst tulu tuleb. Aga kui tema enam piima ei vea, tähendab see, et piimatootmise on sunnitud lõpetama vähemalt tosin tollekandi talunikku. Ei saa nendest ka turismitalu pidajaid – kes see tolmuteed pidi siia kohale tuleks, olgu pealegi loodus kaunis ja inimesed lahked!

See omakorda tähendab, et suure tõenäosusega surebki sealkandis elu tõesti välja.

„Kas te seda tahategi? Võõramaalased on kohe platsis ja ostavad maa odavalt üles. Ilma igasuguse kisa ja kärata on ports Eestimaad jälle läinud! Ja keegi ei köhigi! Küll siis võõramaalased ka teed korda teevad, aga eestlased kõlbavad neile ainult sulasteks! No te ei ole ju ikka nii lollid, te ju peate sellest aru saama!“

Naabrimehe süda valutab. Minul ka. Küllap kümnetel teistelgi, kes asjadega kursis. Mille taha aga siis asi pidama jääb? Raha.

Mingi Värska–Saatse tee on otsustajatest nii kaugel, et ei koti kedagi. Hääli saab valimistel Tallinna–Tartu maantee neljarajaliseks lubamisega, mitte aga Kagu-Eesti kruusateede kordategemisega. Seetõttu pudenebki nende teede jaoks raha vaid linnunokatäis.

„Ja ei ole kellegi asi! Enne valimisi käisite küll siit läbi. Padar kah sõitis minuga piimaringi kaasa, küll rääkis muhedat juttu! Aga nüüd küsivad inimesed, et kus see Padar praegu on? Miks ta nüüd meist enam väljagi ei tee? Mis te lollitate inimestest!“

Mida saan mina temale ja Saatse või Lepassaare või Hanikase või Kliima kandi inimestele lubada? Võru- ja Põlvamaal on sadu kilomeetreid kruusateid, mida keegi ei jõua korras hoida, aga mis on hädavajalikud, et siin eluvaim siiski tuksumas püsiks.

Ütlen naabrimehele, et teen taas temaga piimaringi kaasa ning vaatan kõik jälle oma silmaga üle. Luban, et teen pildid ja panen lehte kah. Et see kauge kant ametimeestel päriselt ära ei ununeks. Ja loomulikult teeme Inara Luigase ja Heimar Lengiga ettepaneku eraldada järgmise aasta eelarvesse arvestatav kogus raha ka Kagu-Eesti kruusateede sõidetavaks muutmiseks. Värska–Saatse tee siis kaasa arvatud.

Naabrimees läheb koju autot remontima. Ei ta veel lõpeta oma tööd; vannub, aga peab vastu – nagu ka Saatse või Lepassaare kandi talumehed. Aga meie, poliitikud, oleme ikka tõepoolest lollid, kui nendest inimestest aru ei saa ja neid ei aita.

TOIVO TOOTSEN, Riigikogu liige, Keskfraktsioon

Jaga |