Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Kuidas kujundada Eesti uut rahvastikupoliitikat?

JAAK UIBU,      20. detsember 2017

Jaak Uibu, Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant: Riigikogus toimus detsembris rahvastikupoliitika põhialuste ideepaberi arutelu raames järjekordne nõupidamine. Seal räägitu vajab laiemat arutelu, sest teema puudutab meist igaüht, sest sündimus on teatavasti ühekorraga nii avalik asi kui ka eraasi. Avalik seevõrra, et kui ei sünni küllaldaselt oma lapsi, siis ei ole küllaldaselt töötegijaid, ja lõpuks ei püsi ka oma riik.

 

Sündimusse kui eraasjasse riik ei saa otseselt sekkuda. Seda saab teha vaid kaudselt, delikaatselt ja targalt. Kavandatavate meetmete läbimõelduse tagab vaid poliitikute, ühiskonnateadlaste ja rahvastikuteadlaste kestev koostöö. Olen veendunud, et rahvastikukriisi ületamiseks on vaja teaduslikult usaldatavaid andmeid ja inimesi, kes oskavad neid andmeid infoks ühendada ja töötavaks meetmetesüsteemiks kujundada. Muret teeb ka see, et rahvastikupoliitikas pole riigi ja kohalike omavalitsuste tasandil suudetud kehtestada mõõdikuid rahvastikupoliitika tulemuste kohta ning suudetud tagada riiklikku ja ametkondlikku vastutust  meetmete elluviimise eest.

Ideepaberi arutelu Riigikogu konverentsisaalis juhatas Allan Puur teadlasena ja tema paremal käel Riina Sikkut Riigikantseleist võimuesindaja värvides. Sildid ja toolid  olid seatud Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi ja Monika Haukanõmme tarvis, kuid neid ei tulnud. Tulemata jäid ka Rait Kuuse ja Hanna Vseviov Sotsiaalministeeriumist – vist tähtsad välislähetused. Kas veel tähtsamad kui riigi põhiseadusliku põhiülesande arutelu? Olin palunud rahvastikukriisi komisjonilt luba Põhiseaduse Assamblee liikme Ivar Raigi osalemiseks, kuid seda ei rahuldatud. Põhjendati sellega, et töögrupid on juba praegu natuke liiga suured. Laua ümber ei olnud  palgalisi professionaale Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonnast. Kutsutute hulgas polnud ka tuntud ühiskonnateadlast Ülo Vooglaidi, kelle süsteemseid mõtteid rahvastikupoliitika kohta siiski vaheldas Aivar Haller Eesti Lastevanemate Liidust.

Hakatuseks tõstatasin küsimuse ideepaberi legitiimsusest, sest selle koostamise alusdokumenti polnud kutsututest keegi näinud, ka mitte Riina Sikkut strateegiabüroost. Pean võimatuks toimiva rahvastikupoliitika väljatöötamist enne, kui rahvastikukriisi komisjon pole täitnud tema peale Riigikogus pandud ülesannet   analüüsida ja välja pakkuda meetmeid eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks.

See ülesanne tuleneb meie põhiseadusest. Seda pole vaja ümber sõnastada. Küsimus on selles, kuidas seda põhiseaduslikku kohustust tagada reaalses elus. Kuidas tagada põhiseaduse rakendamine Eestis praeguses riigikorralduses ja ka tulevikus? Rahvastikupoliitika komisjonil on ambitsioonikas eesmärk, et Riigikogu arutaks ja kiidaks heaks dokumendi, mis sisaldaks poliitikat, mis oleks teatud mõttes ülimuslik kõigi teiste poliitikate suhtes ning mida peaksid hakkama ellu rakendama kõik Eesti riigi avalikud põhiseaduslikud institutsioonid. Mõistagi ei tohiks selline dokument sisaldada üldiseid termineid nagu „väärtustada, arendada, parandada, tõhustada, toetada“ jne. Need terminid on sagedased kümnetes Eesti riigi arengukavades, mida nende ebamäärasuse tõttu üldjuhul ei saa täita. Rahvastikupoliitika ideekavand ei tohiks saada selletaoliseks praktikas kõlbmatuks dokumendiks, sest kaalul on liiga palju.

Oldi nõus, et see küsimus ideepaberi legitiimsusest tuleks tõstatada.  Kas midagi saab ehk korralduses muuta? Kiirustamine ja pealiskaudsus nii olulisel teemal on kurjast. Kõrvale ei tohiks jätta Eesti demograafide ja teiste sotsiaalteadlaste kogu mõttepärandit sel teemal ning mõistagi mitte ka kõigi ministeeriumide, ametite jt rahvastikuteemaga tegelevate asutuste arvamusi. Seda vajalikku senise mõttepärandi ja erinevate arvamuste sünteesi pole suuteline kokku panema lühikese aja jooksul isegi mitte kõige võimekamad riigiametnikud. Seda tööd peaks tegema sõltumatu ekspertidest koostatud töörühm, kuhu kuuluvad mitte ainult rahvastikuteadlased, vaid eksperdid, kes suudavad rahvastikuprotsesse integreerida kogu Eesti ühiskonna pikaajalise strateegia arengukavadesse.

Üheks sisendiks sellise strateegilise arengukava koostamiseks pakkusin ekspertide abiga koostatud „Rahvastikupoliitika memorandumi“ teksti, mis minu arvates võimaldaks  probleemkomisjonil  ideepaberi ülesandeid ausalt  täita. Selles on tabeli kujul esitatud   võtmeprobleemid ja vastutavad koordinaatorid. Näiteks: probleem – “Sündimus on aastakümneid alla taastetasandi“ ja vastutav koordinaator – „Peaministri rahvastikubüroo“. Selles on ülesanne Riigikogu põhiseaduskomisjonile tegelda EV Põhiseaduse preambuli õigusjõu ebamäärasuse teemaga. Kui preambulis sõnastatud põhimõtteid viidaks ellu, poleks ju vaja olnud ideepaberiga vaeva näha. Ka valitsusasutuste põhimäärustes pole rahvastikupoliitilist osa, mida tuleks täita. Eesti ülikoolid, sealhulgas rahvusülikool, pole võtnud endale selgepiirilisi ülesandeid rahvastikupoliitika uurimiseks ja vastavasisulise õppe korraldamiseks näiteks regulaarsete rahvastikuseminaride ja konverentside korraldamiseks jne.

Memorandumi vorm pole Eesti poliitikas midagi uut. Postimees teatas veebruaris 2003: „Vabariigi presidendi ja tema akadeemilise nõukogu algatusel ette valmistatud memorandum ühiskondlikust kokkuleppest jõuab täna allkirjastamiseni. (…) Memorandum tunnistab esmaseks kokkuleppepunktiks pikaajalise rahvastikupoliitika. Demograafiline surutis, asjaolu, et oleme määramas end väljasurevaks rahvaks, peakski olema põhjuste põhjuseks, miks vajame erakonnaülest, paljusid subjekte hõlmavat kokkulepet.“

Pole vaja rahvastikupoliitikaga seostada neid poliitikaid, mis juba piisavalt hästi töötavad rahvastiku jätkusuutliku arendamise võtmes, näiteks mitmed perepoliitika meetmed.  Pakutud memorandum ei pretendeeri ammendamatusele. Kindlasti on ka selles puudusi. Kuid Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjon võiks memorandumi võtta oma edasises töös aluseks. Tingimusel, et meedia vahendusel see rahvaga läbi räägitakse ja arutatakse.

 

 

//LÕPETAMATA//

  

Kui maa kogu välisest hiilgusest hoolimata rahvast tühjeneb,

siis ei saa tõsi olla, et kõik läheb hästi. (Rousseau)

 

  

RAHVASTIKUPOLIITIKA  MEMORANDUM  RIIGIKOGULE

 

Riigi erinevad poliitikad peavad tagama soovitud stabiilsuse rahvastiku demograafilises käitumises. Kui see ei ole õnnestunud, tuleb kindlaks teha  valdkonnad ja tegurid, mis on olukorra  põhjustanud,  sõnastada  probleemid ja kavandada lahendusteed, s.o. käivitada teaduslikult põhjendatud sündimust toetav rahvastikupoliitika. Sündimusse kui eraasjasse riik ei saa otseselt sekkuda. Seda saab teha vaid kaudselt, delikaatselt ja targalt.  Vaja on muidugi Rahvastikupoliitika seadust ja selle rakendusseadust, mis tulenevad EV Põhiseadusest ja panevad kõigile põhiseaduslikele institutsioonidele ülesanded selle poliitika elluviimiseks.

Memorandum ei käsitle  olemasolevaid või juba  mingil määral rahuldavalt töötavaid valdkondi. Memorandumit oleks vaja üle vaadata kord aastas Peaministri juures. Rahvastikupoliitika memorandum on   juhendmaterjaliks täitevvõimule ja seadusandlusele.   Teave   rahvastiku-küsimustes on avalik, s.o.  meedia kaudu kaasatakse  elanikkond; infovahetus organisatsioonilises võrgus  kollegiaalne. Rahvastikukriis puudutab kogu elanikkonda ja  selle vastu tuleb rakendada kogu riigi ja elanikkonna potentsiaali,  iga inimene osaleb oma võimalustes, sest see on eesti rahva ellujäämise küsimus.

 

 

 

 

PROBLEEMID ja VÕTMEPROBLEEMID  --–  VASTUTAV KOORDINAATOR

 

  

1. SÜNDIMUS on aastakümneid alla taastetasandi.

 

 Peaministri rahvastikubüroo

 

  

Demograafilise olukorra tõsiduse alahindamine; poliitikute ja ametnike ettevalmistamatus, puudulik eelnõude sotsiaal-demograafiliste mõjude  

eel- ja järelhindamine; meedia võhiklus.    Peaministri rahvastikubüroo

 

  

PS preambuli pronatalistliku õigusjõu ebamäärasus, valitsusasutuste põhimäärustes pole rahvastikupoliitilist osa.  RK Põhiseaduskomisjon

 

  

PS preambul meediale ei toimi.  Kultuuriministeerium

 

 

PS preambul  haridussüsteemist – noorte meelsust kujundava poliitika muutmine aatelisemaks.  – Haridus- ja Teadusministeerium

 

  

PS preambul  kohtusüsteemis.  Justiitsministeerium

 

 Riikliku vastutuse defineerimine ja sanktsioonide määratlemine.  TÜ Õigusteaduskond

 

 Ametialase lohakuse sätte ennistamine seadustes.  Riigikogu

 

  

Rahvastikuseminaride etapiline käivitamine  riigiasutustes.  Haridus- ja Teadusministeerium

 

  

Poliitilise demograafia kujundamine.  Tallinna Ülikool

 

 

Abinõude väljatöötamine sündide edasilükkamise vastu ja esmassünnitajate keskmise vanuse langetamiseks.  TÜ Arstiteaduskond

 

 

Rahva ja perekonna turvalisuse ehk kindlustunde garandid.   EV Presidendi Akadeemiline Nõukogu

 

Suurprojektide vajalikkus niigi kiduvale rahvale.  – Riigikogu sotsiaalkomisjon

 

 

Eesti teadussüsteemi orienteerimine rahvuse säilimisele. – Eesti Teadusnõukogu

 

  

Ühiskonna arengu käsitlemine rahvastikukesksuse aspektist.  – Rahvusülikool

 

  

Inimõiguste ja -kohustuste tasakaalustamine.  – Rahvusülikool

 

  

Mittesoovitavad muutused mentaalsuses. Moraalse relativismi diktatuur ulatub poliitikasse.   Rahvusülikool

 

  

Reproduktiivmeditsiinilise abi kättesaadavus.  Sotsiaalministeerium

 

  

Aborditaotlejate psühhosotsiaalne nõustamine.  – Sotsiaalministeerium

 

 

Rahvastikufondi loomine teadustööks jms toetusteks.   – Rahandusministeerium

   

Ääremaastumine.  – Maaeluministeerium

 

  

Valglinnastumise piiramine.  – Majandusministeerium

 

 

 

 

ERARE käivitamine.  – Maaeluministeerium

 

  

Omanikustamine.  – Majandusministeerium

 

  

Regionaalsete maksuerisuste kehtestamine.   Rahandusministeerium

 

  

Poliitikute ja riigimeeste isiklik eeskuju perekonnaelus.  – EV President

 

  

Vägivalla ohjeldamine teleprogrammides.  – Eesti Rahvusringhääling

 

  

 

2. SUREMUS enne elukaare lõppu peaks olema välditav.   Sotsiaalministeerium

 

  

Elukestva kehalise töö vajalikkus elulaadis.  – Kultuuriministeerium

 

  

 

3. RÄNNE on loomulik rahvastikuprotsess, kuid sobimatu rahvaarvu stabiliseerimisel või  suurendamisel;  rände optimeerimine;  

kõrgtehnoloogia kasutamine töökäte puudujäägi korvamisel.   Siseministeerium

 

  

 

RAHVASTIKUPOLIITIKA ORGANISATSIOONILINE STRUKTUUR  (kujunemisel; see luuakse praktiliselt tühjale kohale, kuigi fragmendid olid olemas):

 Eesti rahvastiku toetusrühm Riigikogus (loodud 2015 Riigikogu liikme Rein Ratase eestvõtul ja Toompea Haridusseminari soovitusel).

 Rahvastikukriisi komisjon Riigikogus (2017).

Peaministri rahvastikubüroo (rahvastikunõunik 2017),  juurdekutsutavad eksperdid.

 Rahvastikuseminarid (rahvastikuaudiitorid) valitsusasutustes  ja ülikoolides.

 

  

Koostas Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma  konsultant Jaak Uibu,  01.12.2017.

Memorandumit täiendatud 17.12.2017

 

 



Viimati muudetud: 05.01.2018
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail