Täna 65 aastat tagasi

Õppeasutus kasvas ja arenes iga aastaga, aga nüüdseks on tast järel tühjad ja kõledad hooned, millest osa lausa ohtlikud, sest katuseplaadid lendavad tuules ja sarikad langevad kokku. Mõnes hoones müravad lapsed, kes nimetavad end UFO-deks.

Tahaks meenutada, kuidas elati ja õpiti siin 65 aastat tagasi.

Saanud 16-aastaseks, astusin 1947. aasta kevadel kolmekuulistele traktoristide kursustele. Paraku kujunes, et põhitähelepanu alla jäi lõunatoit. Alates esimestest päevadest käis äge rüselemine kulbitäie supilurri ja leivakannika kättesaamisel. Meid oli rühmas 13. Samal ajal veerandsada 25-35aastast, kellele poisid panid nimeks „veteranid“, õppisid autojuhiks.

Söökla paiknes kooli alumisel korrusel; kus praegu asub Helme valla päevakeskus. Teisel korrusel olid ühiselamutoad ja koolidirektori korter.

Naabertoa „veteranid“ trügisid poistest jõuga ette, vitsutasid kiiruga kõhu täis ja läksid tuppa magama. Poistele jäid vaid supilurri- ja leivatükkide jäänused.

Pärast mitmekordseid arupidamisi kuulutasid poisid „veteranidele“ padjasõja, mis pidi kestma seni, kuni ebaõiglus kaob. Patjadega tümitamist võeti ette viiel korral. Viimati virutas üks padjasõjalane „veterani“ pussnoa otsa - poiste pagemist saatsid lendlevad suled ja vastaste vihane kirumine. Kära peale ilmus kohale direktor Sillart ja küsis: „Mis toimub?!“

Kõige suurem ja vihasem „veteran“ J. K. vastas: „Poisid kiusavad meid juba viiendat korda ja ei lase rahulikult puhata.“ Kaebaja hääl värises enesehaletsusest.

“Ahaa, poisid! Teil on energiat üleliia palju. Tulge minuga kaasa!“ ütles direktor ja kiirustas trepist alla. Õues osutas ta suurele pinnulauahunnikule ja käsutas: „Laupäevaks peate siin igaüks 5 ruumimeetrit köögipuid raiuma! Töö tegemata jätmisel olete koolist välja arvatud!“

Hirmujudinate saatel kadus poistel söögiisu, asemele tekkis tohutu töötahe.

Raiepakke ega kirveid meile ei antud. Teisipäevane käsk pidi igal juhul saama laupäevaks täidetud. Külarahvas abistas meid tööriistadega. Eriti abivalmis oli kooli traktorist-autojuht Bükenen. See soomlane oli olnud sõjaajal autojuht kuulsal Elu teel ja vedanud üle Laadoga toiduaineid nälgivatele leningradlastele. Ta oskas vastuhakus lüüasaanuid abistada, õpetada ja lohutada. Laupäevaks meil saidki pliidipuud tehtud.

Aastaid hiljem selgus, et J.K. oli olnud tõeline veteran. Ta oli sõdinud hitlerlaste poolel ja saadeti selle eest 10 aastaks külmale maale sunnitöölaagrisse.

Kõik meie 13 noormeest lõpetasid kursuse ja asusid 1. oktoobril 1947 tööle. Eriti edukalt töötas karkude abil liikunud invaliidist traktorist Vladilen Taleš.

Elmar Uprus, pensionär Valgamaalt Helmest

Jaga |