KOLME KIRJA OOPER

Artikli täisversiooni koos dokumentidega loe Kesknädala pdf-ist!

Esimene kiri

Ühel mullusel võrdlemisi sombusel (nähtavus Tallinnas vaid 5 km), aga siiski parajalt jahedaks pööranud (-8 kraadi) ja kerge lumesajuga küünlakuupäeval läkitas Eesti Vabariigi Põhja Ringkonnaprokuratuur salajase palve Šveitsi Konföderatsiooni pädevale õigusasutusele. Palve oli konfidentsiaalne ilmselt kahel põhjusel. Esiteks Eesti riigiasutuse salakirjaga läks riigist välja kuhjaga seda, mida nii kirja teinud kaitsepolitsei ja prokuratuur ise häbenevad. Teiseks viitab see aga üsna täpselt nii prokuratuuri kui ka kaitsepolitsei võimek(t)ustele poliitilise tellimuse täitmisel.

See juhtus täpselt kesknädalal, 9. veebruaril 2011.

„Eesti Vabariigi Kaitsepolitseiameti menetluses on kriminaalasi nr 11700000010, milles alustati kriminaalmenetlust Eesti Vabariigi Riigiprokuratuuri poolt 03.02.2011 selles, et Tallinna linnapea Edgar Savisaare tegevuses on ilmnenud Eesti Vabariigi Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 394 järgi kvalifitseeritava, s.o. rahapesu, tunnused." Nii juhatasid kaitsepolitsei vanemspetsialist Kadri Kuusik ja eriasjade prokurör Kadri Väling sisse oma pöördumise Šveitsi kolleegidele.

Kirjas viidati seega kaitsepolitseis sama aasta 3. veebruaril Savisaare vastu alustatud rahapesu kriminaalasjale.

Arvestades poliitiliste kriminaalasjade tavapäraseid venimisi, tegutseti seekord vägagi operatiivselt - neljaleheline kaebus Savisaare peale läks välismaale teele juba uurimise neljandal tööpäeval.

[1. kaks väljavõttelõiku]

Mitmelt poolt tekstist käivad läbi viited „süüdistatavale" linnapeale, aga ka Šveitsi ametkonna mure, et tegelikult on tegemist õiguskaitsjate seadusvastase „kalastamisega".

Riigikogu valimisteni 6. märtsil 2011 oli siis jäänud napp kuu. Kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg oli andnud juba eelmise aasta lõpul Savisaarele ametlikku süüdistust esitamata oma parima opositsiooni tagasirullimiseks kirikuraha-skandaalis. Riigikantseleis oli e-valimisteks kõik „ära sätitud". Ja ometigi polnud mitmeski „kontoris" veel täit meelerahu, et igaks juhuks pandi Savisaare alla tiksuma ka see viitsütik. Igaks juhuks. Sest mine isahane tea...

Valimised vormistati siiski nii nagu vaja. Valitsus tehti Keskerakonnata ja ilmselt oleks ka salapolitseis igaks-juhuks algatatud uurimine peagi unustatud, kui Savisaar poleks ise kuulnud tema vastu algatatud kriminaalasjast Šveitsist (!), kus avaldati imestust, miks Eesti õiguskaitseorganid nende konföderatsioonis lihtsalt „kalastavad". Kuid miks arvas prokurör Peter Hünig, et daamid Kuusik ja Väling tegutsevad väljaspool oma ametipädevust?

Eestist saabunud kirja sissejuhatusele järgnes ülevaade, milliste jubedustega on Tallinnas hakkama saanud linnapea Edgar Savisaar, Keskerakonna esimees, eriti ohtlik rahapesija, kes on mestis ärimees Aleksandr Kofkiniga. Eesti prokurör teatas Šveitsi kolleegile, et Savisaar võis olla saanud Kofkinilt ebaseaduslikult raha (pistist/altkäemaksu) vorstiputkade ja hotelliehituse soosimise eest.

„14.05.2009 avati Tallinnas Lasnamäel uus Pae bussipeatuses Aleksandr Kofkini esimene toidukiosk „Originaal Viinivorstid", mida käis avamas Tallinna linnapea Edgar Savisaar isiklikult."

„Samuti on kriminaalmenetlusega tuvastatud, et Tallinna Linnavolikogu 22.06.2006 otsusega nr 234 kehtestati Toompuiestee tn 27/Paldiski mnt 6 detailplaneering, millega laiendati Aleksandr Kofkinile kuuluva Grand Hotel Tallinn hoonetekompleksi ja rajati veepark."

„Samuti on kriminaalmenetlusega tuvastatud, et Tallinna Linnavalitsus on väljastanud järgmised load seoses Aleksandr Kofkinile kuuluva Old Town Garden hotelli (Pikk tn 29/Lai tn 24) ehitamisega: ehitusluba ehitise rekonstrueerimiseks nr 27495 12.09.2007, ehitusluba ehitise laiendamiseks nr 36792 17.02.2009 ja kasutusluba ehitise laiendamisel nr 10205 12.09.2007."

Need kolm asjaolu lubasid daamidel jõuda järeldusele, et „[...] on piisavalt alust arvata, et Tallinna linnapea Edgar Savisaar võib olla saanud Aleksandr Kofkini käest ebaseaduslikult raha (pistist/altkäemaksu) selle eest, et võita kioskite konkurss, püstitada kooskõlastuseta kioskid ning need tagantjärele seadustada. Samuti selle ees, et lihtsustada hotelliehituse käiku ning seadustada kõrvalekaldeid ehitusnõuetest. Need asjaolud võimaldavad kahtlustada Tallinna linnapea Edgar Savisaart pistise/altkäemaksu võtmises, milline tegu on Eesti Vabariigi Karistusseadustiku mõttes kuritegu". Ja ongi nagu kõik. Asjaolusid, mis tingivad kahtluse, et on saadud „ebaseaduslikult raha (pistist/altkäemaksu)", tunduvad puuduvat, kuna neid ei ole pöördumises käsitletud.

Kokkuvõtlikult - esinevad asjaolud, milledest järeldatakse, et Aleksandr Kofkin on Tallinna Linnavalitsusega asju ajanud, kuid ei esine ühtegi asjaolu, millest järeldada, et Edgar Savisaar on nende projektide eest saanud „ebaseaduslikult raha (pistist/altkäemaksu)". Kuid ega see tühimik ei saanud takistuseks kriminaalmenetluse rataste veerema lükkamisel.

[2. väljavõte]

Eesti prokuratuur kinnitab, et neil ei ole Savisaarele pretensioone.

Aga see ei ole veel kõik.

Edasi kirjeldasid kaitsepolitseinik Kuusik ja prokurör Väling üksikasjalikult sedagi, kuidas ja kust on Savisaar laenu saanud Siim ja Sulev Seppiku firmade kaudu. Jutt käis 173 tuhandest eurost, mille laenamise deklareerimisega hilinemise eest Savisaart trahviti (meenutame, et Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves hilines märksa suuremate laenude deklareerimisega aastaid, ja ei midagi).

Ometi kuulutasid Eesti uurijad välismaale saadetud ametlikus abipalves, et just Tallinna linnapea Edgar Savisaar on „riikliku taustaga isik rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse mõttes".

Suures pühendumuses Savisaare isikule on aga pöördumisest jäänud välja selgitus, millist raha Savisaar siis puhtaks pesi. Puhast raha enam puhtamaks pesta ei saa, pesta saab ju teadupärast ainult musta raha. Võimalik, et daamid Kuusik ja Väling pidasid silmas „ebaseaduslikku raha (pistist/altkäemaksu)", kuid selle väljalugemine Šveitsi saadetud pöördumisest nõuab telepaatilisi võimeid. Jällegi kokkuvõtlikult - esinevad nagu asjaolud, millest järeldatakse, et on varjatud raha päritolu (hoolimata sellest, et juba 2010. aastal avaldas Savisaar kapole ja prokuratuurile huvi pakkuvad allikad), kuid teadmine sellest, et väidetavalt varjatav raha oleks must, ei põhine ühelgi asjaolul. Ja kui ka raha oleks must, kuna see on „ebaseaduslik raha (pistis/altkäemaks)", siis selle käsitluse nõrkusi õppisime tundma juba mõned lõigud eespool.

Ohtliku terroristi tõkestamiseks nõudsid Eesti uurijad Šveitsilt kõike, mis neil on Edgar Savisaare ja tema laenuga seotud isikute ning firmade kohta.

Eestis tuli kogu asi avalikuks tänavu juulis Kesknädala vahendusel. Juba mõned kuud varem oli Savisaar saatnud Eesti õiguskaitseorganite üldtunnustatud õigusnormide vastasele tegevusele hinnangu saamiseks kirja Amnesty International´ile, Human Rights Watch´ile, Euroopa Nõukogu inimõiguste volinikule ja teistele rahvusvahelistele organisatsioonidele.

Maadevahetuse uurimisel iga viimase kui telefonikõnega kursis olnud Eesti Ekspressi, Postimehe ja Pealtnägija äss-ajakirjanikud ei kuulnud, näinud ega taibanud ise midagi. Ja nende allikad olid ja on seekord täiesti kuivad.

Aga see ei ole veel kõik.

Teine kiri

Ühel jahedavõitu (17 kraadi) ja vahelduva pilvisusega, kuid kerge läänetuulega suvepäeval saatsid Riigikogu liikmed Lauri Laasi ja Aadu Must (mõlemad Keskerakonnast) riigiprokurör Norman Aasale kuriteoteate.

Nad olid lugenud 30. mail Äripäevast selle kohta, kuidas Reformierakonna varifirma Fidenter OÜ salapärane investor peidab end Šveitsi pangas asuva konto abil. Kuna nad polnud aga artikli ilmumisele järgnenud poolteise kuu jooksul veel midagi kuulnud ega lugenud kriminaalasja algatamisest, otsustasid rahva valitud esindajad Eesti õiguskaitseorganeid lihtsalt aidata. Bona fide.

Oli teisipäev, 17. juuli 2012.

[3. väljavõttelõik] Nõnda algas riigikogulaste järelepärimine prokuratuurile.

Paremini informeeritud riigikogulased olid selleks ajaks juba kursis Savisaare vastu algatatud salajase (!) kriminaalasjaga ning Eesti prokuratuurist Savisaare kohta Šveitsi saadetud õigusabinõuetega. Kuna Šveitsi pankadesse viisid ka Reformierakonna rahastamise niidid, siis arvasid Laasi ja Must (ütleme etteruttavalt - naiivselt muidugi) prokuratuuri enese Savisaare-vastast argumentatsiooni maksimaalselt kopeerides, et kriminaaluurimist alustatakse ka valitsuspartei vastu. Mõlemal juhul kattus isegi Zürichis asuva panga nimi - Bank Julius Baer & Co AG.

Laasi ja Must kirjeldasid Riigiprokuratuurile, kuidas ajakirjanduses kajastatud teave annab põhjuse kahtluseks, et Reformierakonna liikmed on saanud kas pistist või altkäemaksu. Aluse nii väita andsid Fidenterilt Reformierakonnale antud soodustused (etteruttavalt võib öelda, et selle väitega Riigiprokuratuur nõustus), kuid reformierakondlaste konkreetset vastusooritust ei osanud Laasi ja Must nimetada. Oli nagu kiri Šveitsi, ainult vastupidi - soodustuse andmine oli teada, kuid ametiisiku vastusoorituse osa oli ähmane.

Kuna Fidenteri (või siis Reformierakonna) rahakraanide juured tunduvat ulatuvad samuti Šveitsi, palusid Laasi ja Must, et õiguskaitseorganid uuriksid ka võimalikku rahapesu. Teisisõnu paluti selgitada, ega läbi panga Bank Julius Baer & Co AG ei pesta puhtaks just sama Fidenterilt pistiseks või altkäemaksuks saadud raha. Teada ju oli, et Šveitsi pangakonto tegelikku omanikku hoiavad seotud isikud kiivalt saladuses. Kuigi ka selle kohta levivad poliitilistes ringkondades erinevad versioonid.

Laasil ja Mustal olid olemas kõik head põhjused eeldada, et prokuratuuril on Savisaare uurimisega omandatud kogemuste ja teadmiste najal oluliselt lihtsam käsitleda ka valitsuspartei rahastamist. Riigikogulased tegid prokuratuurile ka konkreetse ettepaneku: saata uurimise edendamiseks õigusabipalve Šveitsi õiguskaitseorganitele, et tuvastada salapärase pangakonto kokkupuuteid reformierakondlastega. Et selle põhjal teha järeldusi Reformierakonnas ametialaste kuritegude toimepanemise kohta.

Kuriteoteate lõpetuseks palusid riigikogulased edastada neile otsus kriminaalmenetluse alustamise kohta. Ei muud.

Veel üks tähelepanek: Eesti prokuratuurile keskerakondlaste poolt saadetud kirjas on lehekülgede kaupa nii sisuliselt kui ka vormiliselt kopeeritud seda õigusabitaotlust, mille meie prokuratuur oli varem saatnud Šveitsi Savisaare kohta. Siis piisas prokuratuuri daamide tööst täielikult Eestis kriminaalasja algatamiseks. Nüüd sai tehtud ajakirjanduslik eksperiment, esitamata seejuures ühtegi ebaõiget asjaolu. Tahtsime teada, kas prokuratuuri suhtumine jääb samaks kui Savisaare ja „Keskerakonna" asemele kirjutatakse „Reformierakond".

[4. väljavõttelõik] Kaebus oli kopeeritud pea sõna-sõnalt.

Kolmas kiri

Ühel täiesti pilves ja umbsel 21-kraadisel suvepäeval, kui lõunast puhus soe ja mahe tuul, vastas riigikogulastelt tulnud kuriteoteatele juhtiv riigiprokurör Heili Sepp, kuigi rahvaesindajad olid pöördunud nimeliselt peaprokurör Norman Aasa poole.

Oli esmaspäev, 30. juuli 2012.

Prokurör teatas, et seekordsest avaldusest ei tule kriminaalasja mitte. Ja veelgi enam - prokurör Sepp otsustas selle kriminaalasja mittealustamise materjalid lisada nn Meikari kriminaalasja juurde, mis käsitleb samuti Reformierakonna rahastamisallikate varjamist. Meikaril küll Šveitsiga mingit pistmist vist ei ole, aga seda paremini on võimalik tema toimikus seda paberit tähelepanuta jätta kui „asjasse mittepuutuvat".

Reformierakonna Fidenteri kriminaalasja mittealgatamise põhjused on väärt tsiteerimist.

[5. väljavõttepilt]

Prokuratuur keeldus Äripäeva artiklite ja riigikogulaste taotluste põhjal kriminaalasja algatamast.

Alustame üldisemast. „Loomulikult ei saa kriminaalmenetluse alustamisel eeldada kuriteoteate esitajalt menetlejale tõendibaasi esitamist, kuid kuriteokahtlus ei saa olla siiski pelgalt teoreetiline ja põhineda üksnes vaimsel, mitte aga faktipõhisel konstruktsioonil. Kuriteoteadet lugedes on teate esitaja mõttekäik küll jälgitav, kuid kõik seisukohad peale varalise soodustuse on üksnes spekulatiivsed ega tugine reaalse elu tõsiasjadel. [...] KrMS § 193 lg 1 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid tingimusel, et kuriteole viitav teatest ilmnevad kuriteokoosseisu tunnustele vastavad asjaolud. Nimetatud piirangud kriminaalmenetluse alustamisele kujutavad endast olulist õigusriiklikku garantiid üksikisiku põhiõiguste kaitsel, mille eesmärgiks on välistada kriminaalmenetluslike vahendite alusetut kasutamist. [...] Kriminaalmenetlust ei tohi alustada olukorras, kus menetlejal tuleks alles otsida kriminaalmenetluslike vahenditega alust kriminaalmenetluse alustamise õigustamiseks," lausub prokurör lõikude kaupa kuldseid sõnu.

Lähme konkreetsemaks. „Ka Riigikohus on 22.09.2010 lahendis 3-1-1-60-09 rõhutanud, et „tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline." Käesoleval juhul oleks menetluse alustamise korral tegemist justnimelt teoreetilise kuriteokahtlusega, kuna kuriteoteates toetutakse enamiku kuriteotunnuste puhul (toimepanija ametiisikustaatus, ametialane tegu, selle seos saadud soodustusega) üksnes teoreetilistele kujutlustele ehk spekulatsioonidele. Seega ei ole kuriteoteates sedastatavad pistise ega altkäemaksu tunnused ja puudub KarS § 293 ja 294 kuritegudele viitav kriminaalmenetluse alus."

Kuidas kuriteokahtlus, millel baseerub kogu Savisaare vastane kriminaalasi, on vähemteoreetilisem, kui kogu teadaolev info on see, et Aleksandr Kofkin on Tallinna Linnavalitsusega asju ajanud ning „ebaseadusliku rahaga (pistisega/altkäemaksuga)" seotu osas (millal anti, kellele anti, palju anti) ei oska vanemspetsialist Kuusik ega prokurör Väling midagi arvata?

Vaatame edasi. „KarS § 394 näeb ette vastutuse rahapesu eest, mis seisneb kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara muundamises. Seega peab vara päritolu olema kuritegelik, aga nagu ülal kirjeldatud, ei esine antud juhul konkreetseid asjaolusid, mis annaks enam kui teoreetilisel tasandil alust arvata, et mingisugune kuritegu - altkäemaksu või pistise saamine - oleks toime pandud. Lihtsalt „kahtlastest varalistest suhetest" ega oletustest ei piisa, et alustada kriminaalmenetlust konkreetse karistusseadustikus ettenähtud teo tunnustel. Seega ei ole kuriteoteates sedastatavad ka rahapesu tunnused ja puudub KarS § 394 kuriteole viitav kriminaalmenetluse alus."

Sarnasused ja järeldused on siinkohal liiga ilmsed, et nende väljaütlemistega lugejat solvata.

Riigiprokurör Heili Sepa seisukohad pärinevad peamiselt Meelis Lao kriminaalasjas tehtud Riigikohtu lahendist 3-1-1-60-10, millest veel üks lõik väärib tervikuna tsiteerimist: „Samas ei saa eitada, et ka juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse ühiskonnas valitsevate hoiakute tõttu isikuid stigmatiseerida. Seetõttu tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline. Kolleegiumi arvates on aga meie tänases õiguskorras võimalik taunida kriminaalmenetluse põhjendamatut alustamist üksnes teenistusliku järelevalve korras. Kõigepealt tuleb siinjuures arvestada, et vastavalt KarS §-s 310 sätestatule on võimalik küll karistada prokuröri teadvalt süütule isikule süüdistuse esitamise eest, kuid karistusseadustikus ei nähta ette vastutust alusetu kriminaalmenetluse alustamise eest."

Seega kuulutab Eesti Vabariigi prokurör Eesti rahva esindajatele täiesti ametlikult, et allilmas ilma teinud Meelis Lao ja riiki valitseva Reformierakonna puhul on ainuüksi kriminaalmenetluse alustamine sedavõrd tundlik asi, et parem on üldse mitte alustada. Ja samas on seesama prokuratuur salaja alustanud opositsiooniliidri Edgar Savisaare suhtes kriminaalasja, kus Eesti õiguskaitseorganeil mingeid tõrkeid ei teki.

[repro Kesknädalast, tekstiga]: 4. juuli Kesknädal kirjutas sellest, kuidas Keskerakonna juhatus tegi Michalile ja Vaherile ettepaneku vabastada ametist peaprokurör Norman Aas ja KAPO peadirektor Raivo Aeg.

URMI REINDE, Kesknädala peatoimetaja

[esiküljel]

LOE VEEL KESKNÄDALAST:

6. juuni

Rahvusliku põdrajahi Eesti eripärad

13. juuni

Põdra maffiasaaga jätkub - küsimused hakkavad ennast ise vastama!

18. juuli

Õiguspärane riigireetmine: mõjuagendi uitmõtted

25. juuli

Savisaar ei tassinud Tallinna Linnavalitsuse kööki Hundisilmale

Jaga |