Jaama tänav ja tema ajalugu

KAIDO JAANSON,      18. aprill 2007


Tartus on taas probleemiks saamas Jaama tänav (vt Heivi Pullerits, Vanemuise vana maja ja Eesti kultuurilugu. Tartu Postimees 29.03.2007).

Minu esimene kokkupuude Jaama tänavaga oli üsna Tartusse-asumise algul. Juhuks kui mulle ei peaks ühikas kohta jätkuma, oli ema hankinud mingi aadressi Jaama tänavas, kus mõnda aega võinuksin peavarju leida. Otsisin seda tänavat tükk aega raudteejaama kandis, kus ta loogiliselt pidanuks olema, ja sain igaveseks selgeks, et Tartu Jaama tänav asub hoopis linna teises otsas. Et saatus paneb mind kunagi selle tänava ajaloo vastu sügavamat huvi tundma, siis muidugi ei aimanud.

Tagurpidi Saksa ja Vene suunad

See tänav on ebaloogiline muuski suhtes. Sellal kui Ülejõe teised tänavad on sirged, meenutab Jaama tänav veidi New Yorgi Broadwayd. Lookleb kui jäänuk mingist iidsest maanteest, mis, laskudes ühelt mäelt alla, linnale mäejalamil üksnes ligineb, et siis Staadioni, kunagise Tallinna tänavana uuesti üles mäkke ronima hakata. Maanteest, mille suunas näib pööravat ka 1550. aastast pärit esimesel Tartu vaadet kujutaval gravüüril Saksa väravast väljuv tee ehk praegune Narva maantee.

2002. aasta sügisel Kivi tänaval kolme meetri sügavuselt avastatud kunagise roigastee jäänuseid hindas Tartu linnaarheoloog Romeo Metsallik põnevaimaks arheoloogiliseks avastuseks viimastel aastatel Taaralinnas: "See on ilmselt pärit XIV sajandist. Võib-olla on veelgi vanem, aga kindlasti mitte hilisem."

Ülejõel on arheoloogilisi kaevamisi tehtud napilt. Eesmärgistatult pole siin kunagi kaevatud, Ülejõe pole arheoloogiliste kaevandite kaardilegi ära mahtunud – leiud on siin üksnes juhuslikult välja tulnud. Julgen arvata, et see kant peidab kui just mitte võtit Tartu veidi salapärasesse minevikku, siis siiski nii mõndagi sellest minevikust. Kui osutub õigeks oletus, et see turbale laotud roigastest tee võis olla siinse eeslinna ida- ehk Emajõe-poolne serv, sest edasi hakkas maapind juba tõusma, siis lookles Jaama tänav just selle eeslinna keskel, arvestades ja kaardistades selle arenguvõnkeid. Jõe paremal kaldal on ju kõik selge ja omal kohal – Toomkirik seisab seal, kuhu ta kunagi ehitati, Jaani kirik samuti. Ülejõel selliseid üle aegade säilinud märke enam ei ole, kui ehk Kaagi koht Tuule mäel välja arvata.

Jaama tänav aga lähenes linnale kohas, mille minevikku tähistavad tänapäeval üksnes Georgi kirik ja tänav, kus pole enam ühtegi maja ja millest on järel üksnes nimi – Vene tänav; selle ees üks Tartu kahest keskaegsest sillast – Vene sild. Silladki paiknesid sel linnal ebaloogiliselt: Saksa sild paradoksaalsel kombel ida-, Vene sild läänepool. Kunagi asus praeguse jalakäijate silla kohal paiknenud Vene silla ees venelaste linnaosa. Neljakorruselise Vene värava torni all oli vangla. Sild sidus eeslinna Vene nurgaga silla ja värava ning müüride taga. Seegi on ebaloogiline, kui lähtuda tõigast, et peamiseks Vene linnaks, millega Tartu eeskätt sidemeid pidas, oli Pihkva. Neid, kes tulid Pihkvast jõge pidi, lasi linn rahulikult mööduda oma müüride eest. Loogiliselt oleks see vene linnaosa pidanud olema Venemaale lähimas nurgas, näiteks praeguse turu ja Turuhoone kandis.

Vene värav asus Laia tänava otsas Emajõe-poolses linnamüüris, sealt pääses Ülejõe agulissse. Varasemaid kirjalikke andmeid Tartu tänavate ja paikade kohta sisaldavad Tartu raeprotokollid aastaist 1547–1555. Kohanimedes esines Ülejõel mitmeid vene-nimelisi. Vene sillast teisele poole kästi 1554. aastal viia tapamajajäätmeid. 1558. aasta juulis tuli venelane Tartu alla Vastseliina ja Kirumpää kaudu ning 15. juulil piiras Pjotr Ivanovitsh Shuiski linna sisse . Pärast kolmepäevast võitlust alistus Tartu 18. juuli hommikul kell 8. "Kes nüüd minema kippus, see pidi minema läbi venelaste rivi, see ulatus linnaväravast kuni Vene mäeni /Russenberch/, kus puha vene arkebuusimehed mitmetuhandekesi üksteise kõrval seisid."

Emajõe vasem kallas Rootsi all

Rohkem andmeid Emajõe vasemal kaldal olnud kohtadest ja teedest annab Wybersi revisjoniraamat (1582–1658). Ehitistest esinevad seal korduvalt vene kaubahoov ja vene kirik, oli olemas Vene mägi Raadi kandis. Vanimad Tartu linnaplaanid pärinevad Rootsi ajast. Neist kõige vanem on 1636. aastaga dateeritu, Rootsi kartograafi G. Schwengelli koostatud Tartu kindlustuste plaan.

Samast aastast pärineb linnakindlustusi üksikasjalikult esitav autorinimeta geomeetriline plaan. Erakordne on sel plaanil Ülejõe piirkonna tänavate märgistus – esimene, mida tunneme. Kuigi tänavanimed puuduvad, vastab tänavate kulg ja suhe teiste lähemate teedega isegi veel 19. sajandi linnaplaanile.
On hilisemad Kivi, Roosi ja Mäe tänav, on umbes Meltsiveski tiigi keskpaiga juures Peterburi tänavaga kokku jooksev Vene tänav, tiigi tagant vasemale minev Tallinna-suunaline tänav ja selle vastast algav Jaama(mõisa) tee. Nii 1636. kui ka 1684. aasta linnaplaanidel on Tallinna ja Jaama tänav olemas.

Vene ajast nõukogude võimu lõpuni

Põhjasõja käigus hävis kogu varasem hoonestus. Säilisid vaid vanad kohanimed. 1732. aasta skemaatilisel linnaplaanil võib näha üksikuid hoonegruppe Roosi tänava joonel ja Jaama tänava piirkonnas.

Ülejõe linnaosa areng hoogustus märgatavalt pärast Kivisilla valmimist 1784. aastal. Linnaplaanil, mis pärineb 1798. aastast, on Narva maantee osa kuni Tallinna ja Jaama tänava jooneni juba suhteliselt tihedasti hoonestatud; Jaama ja Tallinna tänavas on hajusat hoonestust. Kivi, Roosi ja Mäe tänav ulatusid Jaama tänavani. Raatuse tänava kohal oli lühike umbtänav, mis ulatus kuni praeguse Põik tänava jooneni. XIX sajandi teise kümnendi keskpaiku pikenes Raatuse tänav Jaama tänavani. 1830. aastail rajati vastu linnapiiri Allee ehk praegune Puiestee tänav. Sellega olid praegused Kivi, Mäe ja Meltsiveski asum oma piirid üldjoontes omandanud. 1870. aastail kerkib Tallinna tänava lõppu vaimuhaigla hoone, mille ümber kujundatakse maaliline park.
XVIII sajandi keskpaiku ulatus Jaama tee ehk tänav (Jama Strasse, Jamoischer Weg) linna piirini, suunaga samanimelisele mõisale. Kohas, kus Kivi tänav, tollal vanim, tähtsaim ja kõige laiem, sellesse suubus, keeras Jaama tänav paremale. XIX sajandi algul lõppes Jaama tänav, mis oli, nagu tänapäevalgi, ositi erineva laiusega, siis Emajõkke voolanud Juuda oja juures. Selle tagant algas tee Luunja ja sealt edasi Kastre suunas ning seal asus linnalähedase Jaama mõisa kõrtsihoone. Sama sajandi teisel kümnendil pikendati Raatuse tänavat üle Pika tänava kuni Jaama tänavani. Tekkis ka Pärna tänav.
1882. aasta venekeelse linnaplaani kohaselt oli linna äärmisim tänav Peterburi maanteelt kuni Raatuse tänavani ulatunud Berjozovaja (Kase), mis algas Allee (Puiestee) tänavalt ja lõppes Jänese tänaval. Varem tuntud Mäe, Roosi ja Kivi tänav olid pikenenud linna välisääre suunas, ulatudes välja Jänese tänavani.
XX sajand muutis Ülejõe linnaosa kui mitte just tundmatuseni, siis kindlasti tuntavalt. Ja XXI sajand ilmselt jätkab sedasama. Emajõe vasakul, Ülejõe-poolsel küljel kunagisest Vene sillast (praegune jalakäijate sild) Võidu (kelle võidu?) sillani laiuv park võiks olla (peaks olema) memoriaal. Memoriaal mitte üksnes Hugo Treffneri koolile (ja teistele siin asunud hoonetele ja asutustele), vaid kogu kadunud minevikule. Teise maailmasõja „tööd" jätkasid nõukogude võimu lõpukümnendid, mil seniste majade vahelised aiad ja aiamaad pikiti täis hrushtshovkasid ning nende tuletisi.

Jaama tänav ja Eesti sündiv poliitika

Läheb vaja fantaasiat, et nendest kujunemistest hilisemate ladestiste mahaarvamise teel luua pilt XIX sajandi lõpu Ülejõest. Tolle aja Ülejõest, mil jõudu kogunud eestlane hakkas linna tulema ning mil sündis Tartu vaim. Supilinna Selts on meil olemas, Ülejõe või Jaama tänava seltsi veel mitte.

Esimese, 1869. aasta laulupeo paik. 1892. aastal Eesti Üliõpilaste Selts asus Peterburi, hilisema Narva, Leningradi ja nüüd jälle Narva tänava majja nr. 70 (praegu nr. 78) Peterburi ja Tallinna tänava nurgal. Leping tehti kuue aasta peale ja sinna jäädi, nagu rõhutab Johan Kõpp, pikemaks ajaks peatuma, leides, et korter on endisest parem. Selle koha on praegune EÜS vist unustanud. Tõenäoliselt oldi praeguse apteegi ruumides, sest maja oli siis ühekorruseline, ja üle tee, Peterburi tee ja Jaama tänava vasakpoolsel nurgal müüdi õlut, nagu nüüdki pärast taasiseseisvustumist veel mõned aastad tagasi. „Siin, selle maja katuse all, püütakse koosviibimistele anda võimaluse korral paremat sisu ja kuju," märgib Kõpp. Võiks öelda ka – kultuursemat; nüüd meil vene kombe kohaselt rohkem juurdunult just seda sõna kasutades. See teostub eriti muusikaõhtute kaudu. Neid korraldatakse 1892. aastast alates mitmel poolaastal järgimööda, mõnel koguni kaks. Neile õhtutele kutsutakse ka võõraid – eesti haritlasi ja ärimehi. 1897. aasta lõpul kolib selts uude korterisse, senisest mitte eriti kaugele – juba päris Jaama tänavasse, majja nr. 28, G. Sachsi majja, sest seal oli saadaval korter, mis vastas liikmete suurenenud arvule. Ruumi oli lahedalt ja majal oli suur ilus aed. Siin algab võitlus joomakommete vastu ja järgneb murranguaeg. Seejärel läheb selts juba sinna, kus ta praegugi on.

Konstantin Päts teatavasti ei olnud EÜS-i liige, ent sellest kandist ei olnud saanud mööda temagi. Siinsamas nurga taga, Kivi 58, paiknes "burg" (nii nimetati tollal maju, kus elas üliõpilasi suurema arvul), millele Johan Kõpp ja tema kaasvõitlejad Jaak Paltser, Johan Kanter, Lui Olesk, Artur Seen ja Hans Jako andsid isekeskis nime Kivikants ja mille külaliste hulka kuulusid peale kaasvõitlejate EÜS-ist ka mitu väljaspool seltsi olevat üliõpilast, nende seas Konstantin Päts. Selle tänava majas nr. 63 sündis 125 aastat tagasi, 9. märtsil 1882, seda uue ehk gregooriuse kalendri järgi, Aleksander Kesküla. Seal ja selle ümbruses toimunud rahvuslike ürituste keskel möödus tema lapsepõli.

„Vanemuise" ja EÜS-i algkodu

1903. aasta 3. veebruaril (vkj 17. jaanuaril) toimus "Vanemuise" seltsis perekonnaõhtu sildi all kirjandusõhtu Mihkel Veske 60. sünniaastapäeva mälestuseks.
Jaan Tõnisson rääkis Veske tegevusest, Karl August Hermann kirjeldas tema elu, õpilane Friedebert Mihkelson luges ette oma oodi Veske mälestuseks, kooliõpetaja Mart Reinik kõneles Veske teoste tähtsusest. Sama Jaama tänava teises otsas, Keskülade juures elav ja Aleksandri koduõpetajaks olnud filoloogiakandidaat Aleksander Põrk rääkis vanade eestlaste uskumustest. Järgnes õpilaste ettekantud teatrietendus "Stseen vanade eestlaste elust-olust". Pidu algas kl. 9 õhtul, mängis linnakooli õpilastest koosnev orkester ja pidu kestis kella neljani hommikul. Lisaks esinejaile registreeris politseiülema salajane raport kohalolijaina ka kooliõpetajad Okase, Sirotkini, Lukini ja Kima, linnakooli arsti Kengsepa, pastorid Willigerode ja Paasi, sõjaväearst Jannseni… Olnuks imelik, kui saalis poleks olnud Aleksander Kesküla, kelle isa juures allüürnikuna elas tema nimekaim, üks ürituse korraldajaid Aleksander Põrk. Ainult et teda ei osanud politseinik veel registreerida. See oli sündmus, mis põhjustas Friedebert Tuglase lahkumise linnakoolist ja Gustav Suitsu väljaheitmise kroonugümnaasiumist.

Tartu vaim hulgub selles Jaama tänava majas, koos Koidula ja paljude teiste sellekandi isiksuste omadega.

Pärast hoone põlemist samal aastal muutus Vanemuise Selts lahingute tallermaaks – lahendati probleemi, kas "viia Eesti vaimse elu keskus välja vaba õhu kätte, alevi ämarusest kesklinna päikesevalgusse". Peale jäi viimane seisukoht, ja 1906. aastal avas „Vanemuine" oma uksed Emajõe paremal kaldal, kuhu EÜS oli juba jõudnud neli aastat varem. XX sajand oli eestlase jaoks alanud. EÜS-i senisest hoonest Jaama tänavas sai aga 1940. aastal hingusele läinud spordiseltsi „Taara" ulualune.

Siin ei olnud üksnes Wiera teater; siin algas meie poliitiline teater üldse – kui olla veidi irooniline. Eesti poliitilises elus on see tänav mingit rolli mänginud hiljemgi.

Okupatsiooniaastal 1940/41 võis siin aeg-ajalt seismas näha tollase Eesti üht toredaimat musta limusiini – EKP KK tollane esimene sekretär Karl Säre külastas oma rätsepast venda. 1970. aasta paiku tegi seesama rätsep ülikonna ühele hiljem taasiseseisvunud Eesti Vabariigi peaministritest. Ta ise rääkis mulle.

Midagi sellest ajast on säilinud. Teine maailmasõda halastas Ülejõe ajaloolisele hoonestusele Narvamäe piirkonnas – Vene tänava algusest kuni Puiestee tänavani, Jaama tänavas ning Kivi ja Roosi tänava Jaama tänava poolses osas.

Oleks minu teha ehk kui oleksin ma Tartu linnapea või kultuuriminister, ei laseks ma lauljate rongkäiku, mis algab esimest laulupidu tähistava kivi juurest, marssida läbi linna mööda Narva maanteed, vaid alustuseks suunaks selle Jaama tänavale, et anda au seal kunagi toimunud sündmustele ja sel tänaval elanud ning siis ja hiljem Eesti poliitikas ja ajaloos suuri tegusid korda saatnud inimestele.


FOTOD:

TARTU: Vaade üle Emajõe Ülejõel tsaariaegselt postkaardilt.

TARTU "VANEMUINE": B. Lindgren 1906. O. Haidak'I fototrükk 1930ndatest aastatest

RAT "VANEMUINE": P. Tarvas, A. Volberg, U. Tölpus ja V.Tamm, 1967 ja 1970.

Tartu Ülejõe asuv pärmivabrik.

Vanemuise laulukoor aastal 1910.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)