Mälestused on kapital, mille protsentidest inimesed elavad

Me võitsime mitte ainult Paju lahingu Valga lähistel, vaid kogu Vabadussõja. Saime aastasadade järel oma Eesti Vabariigi ning olime selle üle õnnelikud ja rahul. Oleme tähistanud Landeswehri ning Läti- ja Venemaa punaste üle saavutatud võidu aastapäevi.

Aga nüüd oleme jõudnud aega, kus meie ei oska nii raskelt kättevõideldud riigiga enam midagi peale hakata. Õpetajad, keda toetavad paljude muude elualade töötajad, on tulnud tänavatele ja nõuavad inimväärset palka. Kodud ja inimesed põlevad, kuna hõredaks tehtud päästekomandod ei jõua kauge maa tagant õigeaegselt kohale.

Või mis riik see on, kus valitsusmehed nimetavad oma rahvast lumpeniks? Oleme nii moraalselt ja füüsiliselt kui ka õiguslikult sandistatud.

Viimaste aastate jooksul on riigist, kus elab pisut üle miljoni inimese, lahkunud rohkem kui sada tuhat. Varsti võib see arv olla kahekordne või suuremgi.

Mis riik see on, kus võimuerakond kasutab politseid, prokuratuuri ja kapot oma poliitilise rivaali ründamiseks ning kus need rünnakud on muutunud Keskerakonna suhtes niivõrd sagedasteks, et võivad rubriigis „Sai pisut müratud..." tappa süütu inimese? Või oli see Rahvaliidu puhul teisiti?

Kui me rahvusvahelist õigusabi, nagu seda rakendatakse Valgevene valitseja Lukašenka taltsutamiseks, ei saa, lõpetame kas enesetapu, omakohtu või riigist põgenemisega.

Ja pole meil olnud seda riiki isegi mitte niipalju, et püstitada meie iseseisvuse eest võidelnute mälestusmärk nii neile kui ka meile mõistetavas keeles ja sümboolikas. Tollased võitlejad ruttasid lahingusse adrakurgede tagant, põllult, alet tegemast. Samas ma ei ütle, et see märk peaks kujutama härjarakendit.

Parema idee puudumisel võinuks see mälestus olla raiutud traditsiooniliselt kivvi, aga ta ei tohtinuks olla ei ehitusmaterjal ega sümboolika poolest hingetu, külm, praaliv ega prassiv - langenute ajast ja ruumist kauge mõistmatu monstrum nii siin- kui ka sealpool ajasilda. Praegune püstitis sai pigem edvistava valitsuse - Andrus Ansip peaministriks, Jaak Aaviksoo kaitseministriks - võimuloleku aja äramärkimiseks.

Meid, eestlasi hoiab püsti ja tuules sajandipikkune ajalugu. Me oleme uhked, et meil olid partisanijuht Julius Kuperjanov, admiral Johan Pitka, aatemees Jüri Vilms ja paljud teised.

Me elame sellestki, et meie esimese vabariigi päevil olid eesti peekon ja või otsitud-nõutud Inglismaa ja teiste lääneriikide turul ning maailma hipodroomidel võisteldi ka eesti ratsahobustel. Me loeme täna ikka ja veel A. H. Tammsaaret, Eduard Vildet, Oskar Lutsu jt. Laulame „Meil aiaäärne tänavas" ja „Õrn ööbik, kuhu tõttad sa?".

Me vajame täna rohkem kui kunagi varem edasielamiseks mälestuste tuge. Olgu siis mälestuste kandjateks raamatud, fotod, tarbeesemed, tehnika, ehitised, mälestusmärgid või midagi muud. Seepärast on rõõm teadmisest, et Raadile plaanitakse uue Eesti Rahva Muuseumi rajamist. Saagu siis see ehitis ka arhitektuuriliselt ajasillaks vääriline.

PAUL HANK, Antsla, Võrumaa

Jaga |