Mida Riigikohus öelda tahtis?

IGOR GRÄZIN, ANDO LEPS,      24. juuli 2002




Sotsiaalset ja poliitilist olustikku hinnatakse riigis tervikuna ikkagi Toompeal ja mitte Toomemäel. Vastasel korral peaks Riigikohus põhiseaduse rikkujat peegli abil otsima.

Teatavasti võttis Riigikogu 27. märtsil vastu kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (KOVVS), millega võimaldati kohaliku omavalitsuse valimistel kandideerida ainult erakonna nimekirjas või üksikkandidaadina. Seadus jõustus 6. mail 2002.

Õiguskantsler vaidlustas 21. mail Riigikogule tehtud ettepanekus KOVVS-i tervikuna. Riigikogu arutas õiguskantsleri ettepanekut 23. mail ega nõustunud sellega. Seepeale 30. mail esitas õiguskantsler Riigikohtule taotluse tunnistada KOVVS-i §-d 31 lg 1, 32 lg 1 ja 33 lg 2 p 1 vastuolus olevaks Põhiseaduse §-dega 11, 12 ja 156 lg 1-ga ning kehtetuks osas, mis ei võimalda kandideerimisõiguslikel isikutel osaleda kohalike omavalitsuste valimistel kodanike valimisliitude nimekirjade kaudu.

Kõigepealt pole üldsegi mitte selge, mil moel tuli Riigikohtule pähe mõte võtta oma menetlusse õiguskantsleri taotlus, mille sisu oli täiesti erinev Riigikogule esitatust. On ju õigusteadusest teada vana põhimõte, et taotluse alus ei tohi muutuda ja seda veel olukorras, kus üheks osapooleks on seadusandlik võim - Riigikogu. Olnuks Riigikogu ees sama paber, mille võttis heaks Riigikohus, oleks ka Riigikogu arutelu olnud teistsugune.

Õiguskantsler kaebab Riigikohtule, et üksikkandidaadina valituks osutumise võimalus on väiksem, kui valimistel nimekirjaga osalemisel. Jumalaõige. Aga üksiküritajal on seda vähem võimalusi miskit ka ära teha ja veel vähem alust millegi eest vastutada. Ega siis naljapärast pole Riigikokku seni saanud ainuski üksiküritaja, kui populaarne ta isikuna muidu ka poleks. Ja kas ka siis Riigikogu valimisseadus on õiguskantsleri arvates vale ja ehk tuleks sellelegi käärid sisse lüüa? Riigikohus jääb oma suvises leebuses heatahtlikult neutraalseks ega nimeta, kas ta arvestas õiguskantsleri sellekohase märkusega või ei.

Kuna valimisliitudest loobumist põhjendati vajadusega suurendada kohalike omavalitsuste volikogudesse valitud isikute poliitilise vastutusega, siis on isegi Riigikohtu arvates see eesmärk - "legitiimne". Riigikohus leiab isegi seda, et ka kasutatud vahend - loobumine valimisliitudest - "võib olla legitiimne". (NB! Kirjutise zhanr on aga otsus, mitte essee!) Nii et - Riigikogul on õigus? Oodakem.

Sest järgnevalt ei pea Riigikohus aga põhiseaduspäraseks kodanike valimisliitude mittelubamist "praeguses õiguslikus ja sotsiaalses olustikus", pidades seda "valimisõiguse ebaproportsionaalseks piiramiseks". See fraas ei ole meile kahjuks jällegi arusaadav. Kas lähipäevil hakkab Eestis kehtima sõjaseisukord või on meil oodata suurt loodusõnnetust või veel midagi sarnast? Ja veel: kui see ei ole kohtu võimupädevuse ületamine - ükskõik, kas sel teel, et tegeldakse lüürilise proosa või seadusandliku võimu hõlvamisega, siis mida võimude lahusus üldse tähendab? Sotsiaalset ja poliitilist olustikku hinnatakse riigis tervikuna ikkagi Toompeal ja mitte Toomemäel. Vastasel korral võib Riigikohus põhiseaduse rikkujat otsida esimesena siiski peegli abil.

Riigikohus saab sellestki aru, et "põhiseadus ei sätesta otsesõnaliselt keeldu teha valimisreeglistikus olulisi muudatusi vahetult enne valimisi". Kaunis. Sest põhiseadus ei räägi sellest sõnakestki. Lihtsalt idee on selles, et muuta Riigikogu üdini seaduslik poliitiline (NB!) otsus vastuoluliseks põhiseaduse suhtes.

Mida siis Riigikohus tahab öelda? Ega hästi teagi. Vene liberaalse intelligentsi kohta on ütelnud suur kirjanik: nad alati tahavad midagi, kas küüslauguga kalamarja või Asutavat Kogu… Sest vaata, Riigikohus leiab, et õiguskantsleri poolt vaidlustatud sätted ei võimalda isikutel kandideerida valimisliitude nimekirjas. See oligi Riigikogu tahe. Seaduse kehtetuks tunnistamine õiguskantsleri poolt taotletud ulatuses ei taasloo aga kodanike valimisliite reguleerivaid sätteid ega anna (just nii: ei anna!) isikutele õigust kandideerida kodanike valimisliitude nimekirjas. Seepärast piirdub Riigikohus KOVVS-i põhiseadusvastaseks tunnustamisega osas, mis ei võimalda kodanike valimisliitude osalemist kohalikel valimistel. Kuid see lause on ilmses vastuolus eelmise lausega. Samas on aga valimisliitude taaslubamine ainus vahend, mis suudab tagada kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste tähtaegse korraldamise.

Kaunis lõpp, kas pole. Armastab, ei armasta. Ja üleüldse on tegemist dokumendiga, mille romantilis-suvine stiil ja laad ei näi kuidagi välja otsusena, s.t dokumendina, mille taga on otsustamine, otsustus, seisukoht või muidu kindel sõna.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)