Omal ajal ma armastasin Eestit, aga nüüd …

Kersti Tuisk,      21. mai 2003


Tänavune nii-öelda teistmoodi tulnud kevad näib olevat mõjutanud ka inimesi selles kevades. Tundub, nagu püüaks keegi sealt kusagilt innukamalt kui kunagi varem märku anda juba vaaremadelt kuuldud tõdemusest, et mured, haigused ja õnnetused ikka inimesi, mitte kive-kände mööda käivad.

Depressioonis inimesed ei üllata meid juba ammu. Pea kõik, kellega vestlusesse astud, kurdavad väsimuse ja depressiooni üle. Johtub see meie nn polaarööst, inimeste saamatusest astuda ühte sammu kiire elutempoga või hoopis inimvaenulikult aetavast sotsiaalpoliitikast?
Asja peale tõsisemalt mõtlema pani mind kohtumine inimesega, kes alles mõni aeg tagasi oli energiline, mitmel töökohal rabelev huumorimeelne, igati aktiivne ja positiivselt ellu suhtuv. Sellest inimesest on lühikese ajaga saanud inimvare, kelle hinges pole enam ruumi lootusele, usule, armastusele… Olgu selle inimese nimi kas või Hans, ega sel tähtsust ole, sest selliseid Hansusid on kahjuks rohkem kui üks…

Hansu lugu
Täna ma ei söönud jälle. Lihtsalt pole raha. Lahti lõikamata nabanöörina lohisevad mu sabas võlad; mobiil lülitatakse kuu lõpus välja, korteriühistu kaebab peagi mu kohtusse, sest kahe kuu üür on maksmata. Üha enam mõtlen olematusele ja julguseallikale, kuidas seda teostada. Mul on isegi mõte, et kingiksin oma korteri sellele, kes mind siit valutult ära koristab.

Ajalehti ei loe ma juba ammu, rääkimata kinos või teatris käimisest. Aina koomamale tõmbub ka sõprade ring, sest olen oma olukorras üha haavatavam. Iga pisemgi arusaamatus paneb hullult käituma ja rabedalt vihastama. Tänu sellele kaotasin läinud nädalavahetusel oma kallima, tänu sellele ei suhtle ma oma eksabikaasaga, tänu sellele konutan järjest enam oma korteris lihtsalt niisama. Ööde kaupa ei saa ma und, päeval vähkren voodis mingis poolune taolises seisundis. Panen kõrva kõrvatulbad, tõmban padja üle pea. Täna nägin unes, et magasin maja ees poris. Mu oskused kaovad, ma ei mõtle enam säravalt, tunnen igas nurgas vaesuse lõhna. Seda kõike tunnen ajast, mil mind töökohast tööseadusandlust jämedalt rikkudes vallandati.
"Miks sa midagi ette ei võta, miks sa lööd käega, oled ju andekas," ütlevad tuttavad.
Täpselt sama mõtlesin ka mina kaks aastat tagasi ühest oma heast tuttavast, kes oli töö kaotanud ja oma viimastest säästudest ohjeldamatult vaid jõi. Tema tuli oma olukorrast imega välja. Lihtsalt oli üks hea sõber, kes ta oma firmasse tööle võttis. Mina ei julge oma tuttavatele helistada, sest kardan midagi valesti öelda ja tean, et kõik vastavad niikuinii, et aidata nad mind ei saa. Nad ei tea, et mõistaksid mind alles siis, kui ise samasse olukorda satuvad.
Praegu tundub mu lugu neile totaka soigumisena, kuid minust kaugeneb elu tõesti iga päevaga.

Meenub 90-ndate aastate alguse Soome majanduskriis - lama ja sellega kaasnenud tohutu töötus. Meenub ühe tööta jäänud inseneri lugu, kes rääkis, kuidas ta päev-päevalt reaalsest elust üha enam eemale tõmbus, kuidas ta algatusvõime eneseteostamiseks iga tunniga vähenes, kuidas ühiskond ta unustas, kuidas pere ja tuttavad kadusid. Siis tundus see jutt utoopiana, enesehaletsusliku väljamõeldisena. Aga nüüd? Oh jaa, ka mina olen ühte-koma-teist ette võtnud. Ühe kooli direktoriga sain jutule, et hakkame koos koolilastele noortekeskust rajama. Mulle lubati, et hakkan miinimumpalka saama. Aga jutt jäi jutuks. Olen helistanud mitmetesse töökohtadesse, kuid paraku sattunud alati mingitele noortele sekretäribeibedele. "Jaa, saatke CV, jaa, helistame tagasi, jaa....," on kõlanud vastused. Olen saatnud CV-sid, kuid tagasi pole keegi helistanud. Aga minu võimekad ja positsiooniga tuttavad on nüüd kui tina tuhka kadunud. Olen juba viiendat kuud töötuna arvel. Saan iga kuu 350-400 krooni toetust ehk teotust, nagu ma omakeeli nöökan. Võimatu on aru saada, mille järgi seda sandipajukit üldse arvestatakse.
"Mine sinagi psühholoogi juurde," soovitatakse. Aga mida ma lähen kui meie meditsiinisüsteem lonkab kahe kargu najal ja korralik tavapsühholoogki tegeleb erapraksisega, mille tund on 200-500 krooni. Tere tulemast, töötu! Kaks nädalat tagasi jäin kurgupõletikku. Kuna mul polnud raha jaoskonnaarsti poolt välja kirjutatud põletikuravimeid osta, põdesin selle hirmsa tõve lihtsalt ise läbi. Oi kui valus see oli.
Tunnen, et praegu oleksin ma vist võimeline isegi narkodiileriks või salaviinamüüjaks hakkama - peaasi, et kusagilt raha saaksin. Riigis, kus pole võimalik korralikku abi leida, ei looda ma enam millelegi. Omal ajal armastasin Eestit, nüüd…
Mida kauem töötu olen, seda küünilisem on mul kuulata uudiseid Eurovisioonist, rikkuritest, mingi miljonäri koerast või autost. On tunne, et läheks ja koksaks selle peni maha ja paneks auto põlema. Ma ei mõista neid, kes parastavad, et oled ise süüdi. Seda on ju nii triviaalne öelda. Meie ühiskonnale olen ma ju seadusega ammu paika pandud. Saa oma toetust ning ela! Ja elangi. Seni, kuni elan.
Ma ei otsi kaastunnet, räägin pigem selle puudumisest ja ühiskonna võltsmoraalist. Kellelegi ei tule pähe, et võiksin veel kusagil kasulik olla. Kõik kehitavad õlgu, värisevad oma töökohakese pärast. Ja õieti teevad, sest see Eesti, kus me elame, ongi selline.
Värisege, sest kunagi ei tea, millal ise sellisesse olukorda satute. Ja alles siis tunnete samu tundeid, mida ma praegu kirjeldan. Ja ootate imet, head sõpra, kes teid päästaks. Aga kui teda ei tulegi?

Jah, ei ole Hans ainus, kes tunneb, et elu hammasrataste vahele jäänud inimesena pole sa kellelegi vajalik. Tark inimene ei kurdagi oma muresid töökaaslastele, sugulastele, tuttavatele ega isegi sõpradele. Ta teab, et sellega kaotab ta nende silmis oma prestiizhi. Peab näima enesega toimetulevana, kui tahad toime tulla. Aga milleni see viib, see lõputu näitlemine, kui lahendust probleemidele ei leia? Kaks kuud tagasi helistas toimetusse naine, kes eeltoodud viisil aastaid elas, kuni murdus… Ja siin on tema,

Svetlana lugu
Mõtlen sageli "elust" pärast surma. See oleks õndsus. Miks elada maailmas, kus pole armastust? Elada ainuüksi omaenda hingest ilma ühegi välise positiivse emotsioonita.
Kasvatan üksinda arengupuudega last ja olen lootuse tema tulevikku juba kaotanud. Laps ei oska kõnelda ning tal on tähelepanu defitsiit. Ükski arst pole teda siiani suutnud aidata. Samas on raske taluda igapäevaseid alandusi – kas või juba seepärast, et laps on teistsugune. Koolis ta ei käi, kuna ühest erikoolist söödi ta välja. Kaotasin seejärel tahtmise teda mõnda teise õppeasutusse panna. Ja ma pole maailmas vajalik kellelegi peale oma õnnetu lapse. Temast pidi saama mu parim sõber, temale tahtsin edasi anda, mida armastan. Kuid praegu ei saa keegi aru, kui palju tal mõistust peas on. Ta on küll ilus, armas ja heasüdamlik olend, kuid kui juba mina osutun ülearuseks tänases ühiskonnas, mis saab veel temast, kellel on puue? Kuidas elada päevast päeva teadmisega, et su lapsel pole tulevikku, kuidas taluda igapäevast võitlust eluga ilma lootuse ja armastuseta?
Olen oma saatuse eest mõtetes pagenud minevikku, romantismi-ajastusse. See ongi minu maailm - suurim ja täitumatuim unistus. Ja veel - tahaksin võtta oma lapse ja minna Eestist ära. Siin on juba elatud küll. Olen siin end alati võõrana tundnud. Mu lemmikmaa on Prantsusmaa ja prantsuse keel on minu suur armastus. Kuidas aga saaks minusugune rahata ja haige lapsega naine elada siin, tänapäeva Eestis? Mul on tunne, et lämbun. Vajan palju emotsionaalsemat tuge ja soojust, kuid neid pole kusagilt võtta.
Olen proovinud kristlane olla, kuid ma ei mahu selle raamidesse, kuigi pean lugu kristluse traditsioonidest. Mulle on kõige rohkem tarvis imet! Et laps saaks terveks. Kuid ma pole võimeline niiviisi uskuma. Viimasel ajal käin kirikus rohkem oma lapse, mitte Jumala pärast. Lapse pärast, kes armastab ainult Jumalat ja on ise rohkem nagu ingel.
Ei tea, kas lugeja mõistab mind ja seda, mida öelda tahan. Olen juba 36-aastane, kuid sisemiselt ikka veel plika ja tundub, et ma ei saagi kunagi vanaks. Olen hingeinimene, puhas luuletajatüüp, kes on elu ja kiriku tarvis kõlbmatu ning elab oma taevas, noh, enamasti küll oma põrgus.

Palusin eeltoodud lugude kohta kommentaari psühhiaater Jüri O.-M. Ennetilt, kes vastas nii:

Jüri O.-M. Enneti kommentaar

Rooma riigis elas osa inimesi väga hästi, töötegijail aga oli elu raske,vaevarikas, lootusetu. Otsiti väljapääsu. Vaesuskarjet väljendati ka ülestõusudega, mis aga armutult maha suruti. Spartacuse langus, näiteks, tingis selle, et 5000 (viis tuhat) meest löödi armutult risti.
Meie riigis, kus rahvaarv väheneb, sündide arv alaneb, surmade arv on sündidest üle 5000 (viie tuhande) võrra suurem ja kus eluiga on u 10 aastat edukatest naabritest väiksem, selles riigis on ka piisavalt murerahvast, lootuse kaotanud rahvast. Arvud kinnitavad, et 21 000 inimest on loobunud (lootuse kaotuse tõttu) igasugusest töökoha otsimisest. Kui seda võrrelda Spartacuse aegadega ja igale meetrile üks lootuse kaotanud murekodanik paigutada, siis saaksime teekonna Tallinnast Keilani (!). Kes ja kus on siis meie riigi Crassus?
Meie verisulis kapitalismi väärtushinnangud nõuavad lisaväärtust ja individualismi (osa inimesi ei oskavat juba isegi alla miljonita elada) eluvõitluses, riiklikud prioriteedid (eesti keeli eelistused) on olnud "välispidised", s.o EL-i ja NATO suunalised. Eesti Vabariigi valitsus tegeleb kohati Stenbocki kinnisvara (Eesti Vabariigi Valistsuse Stenbocki Maja) reklaamimisega ning eesti rahva, mina ja meie probleemistik on teineteisest seetõttu eemaldunud ehk võim ja riik rahvast kaugenenud. Kuidas muidu saab sotsiaalses ühiskonnas olla nn asotsiaale, ühiskonna heidikuid.
Tööhõivega seotud probleeme saab lahendada ainult poliitiliselt. Ka töötusest tekitatud sügavat depressiooni, lootusetust, suit-siidimõtteid ja -katseid saab vähendada-vältida vaid vastava poliitilise tahte elluviimisega. Meie "Rootsi- reformitud" arstiabisüsteem liidab ja ühendab, tegeleb kinnisvaraga jm taolise "liigutamisega", töötatöölisel sinna suurt asja ei ole, ja kui olekski, siis korralikku antidepressanti ta osta ikkagi ei suuda. Kui riigi sanitarid e poliitikud ka edaspidi Crassuslaste huvide eest võitlevad, siis jääb töötul, murekodanikul loota vaid omasuguste kaastundele ja mõistmisele.
Psühhiaatriahaigla patsientidel on teinekord asjast selge ülevaade. Näiteks patsient Enn arvab antud olukorra kohta:

Kui ainus hingeravim on
sekkumatus,
võib nurjuda kogu töö,
ja saabub öö.
Kui tohtrite ühendkoor
laulab lõputut viit:
"Meil puudub sinuni niit..."
siis üks ravim jääb ikka
- suitsiid:
võtab valud
viib vaevad
ja meidki siit.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)