Meedia olukord Eestis on väga halb

JAANUS KÕRV,      01. juuni 2005




Intervjuu kultuuriminister Raivo Palmaruga

Kui kaks sellist sõna nagu kultuur ja poliitika kokku panna, mis moodustavad mõiste kulutuuripoliitika, siis kuidas Sina seda mõistad?
Kultuuripoliitika on täiesti loomulik poliitika. Inglise keeles on poliitika kohta mitu sõna: politics on seotud huvidega ja policy väljunditega. Väljundeid on palju: on hariduspoliitika, tööhõivepoliitika jms. Kultuuri puudutav on väga oluline policy ala, sest see mõjutab kogu ühiskonda ja teisi poliitikaid. Kultuur on ju tegelikult eelkõige mitte kaunid kunstid, vaid tähenduse andmise süsteem.

Millele Sina tahad meie kultuuris tähenduse anda?
Ma ei taha mingeid saltosid ega kannapöördeid teha. Ma olen väga kaugel arvamusest, et enne mind pole midagi tehtud ja nüüd tuli keegi, kes kohe hirmsasti tegema hakkab. Ei.
Kultuuriga seotud poliitikad on järjepidevad. On ainult teatud rõhuasetused, mida on palju. Esiteks tahan ma, et kultuur oleks paremini rahastatud. Teiseks tahan ma, et kultuuriraha ei läheks väga suures ulatuses n-ö betooni. Ehitised ja rajatised on muidugi vajalikud, aga kultuuri tegijatele mineva raha osakaal on seetõttu vähenenud. Suuri projekte on tehtud laenudega, mistõttu praegu ulatuvad need summad juba rohkem kui 151 miljoni kroonini aastas.
Loomulikult tahan ka mina, et infrastruktuuri objektid edasi areneksid ja väga hea, et KUMU nüüd valmis saab. Aga enam peab hakkama raha järele jääma elavale kultuurile. Eesti vajab praegu uusi kultuuripoliitika põhialuseid, sest eelmised on sõnastatud 1998. aastal.
Tänaseks on situatsioon palju muutunud: me oleme Euroopa Liidu liikmed ja eesti kultuur areneb teises suuremas poliitilises keskkonnas, olles mitte ainult sisuliselt, vaid ka vormiliselt ja protsessiliselt osa Euroopa kultuurist. Väga paljud eesti kultuuri ja ka sporti puudutavad otsused tehakse mitte Tallinnas, vaid Brüsselis või eesistuja maal. Meil tuleb endale aru anda, et tegelikult oleme üsna pika toiduahela lõpp ja peame suutma mõjutada Euroopas tehtud otsuseid. Uus situatsioon vajab tegelikult mõtestamist ja defineerimist.

Missugune probleem tuleb kohe lahendada?
Lahendada tulevad ringhäälinguga seotud probleemid.
Koalitsioonilepe näeb ette rahvusringhäälingut. Suured probleemid on filmi alal, spordiga. Täna (20. mai – J. K.) kuulutasin suurelt välja, et alustame liikumisharrastuse sihtprogrammi. Kõige olulisem on see, et olen leidnud nii kultuuriringkonnas kui ka kultuuriametnike seas toetust.

Kas Euroopa Liit kallutab meie kultuuri kuhugi, kuhu me tegelikult ei sooviks?
Minu silmis on hea, et oleme Euroopa Liidus, sest kogu Euroopa integratsiooniprotsess on tegelikult Eesti otsuseid mõjutanud. Me oleksime oma peaga paljud otsused teisiti teinud ja võib-olla ka halvemini. Kuid peame Euroopa Liidus käivate protsesside puhul siiski valvel olema, et meie kui väikese kultuuririigi huvid oleksid kogu aeg esil, et meiesugust väikest väärtustataks.

Tihti väidetakse, et n-ö vene ajal oli kultuuriline tegevus palju aktiivsem, nüüd jääb palju toppama raha nappuse taha?
Oi, ei, ei. Vastupidi, praegu lähevad eelarvesse kindlalt sisse näiteks toetussummad laulukooridele, et seltsielu toetada.

Milline on kultuuri olukord maapiirkondades?
Siin on mitmed programmid käimas. Just need, mis peavad kultuuri viima maakohtadesse ja inimesteni. Näiteks kino tuleb tagasi. Eestis on ju kujunenud situatsioon, kus on ainult üks kino ja see on Tallinnas. Ja ka üks levitaja.
Praegu oleme suuna võtnud sellele, et tuua kino eelkõige tagasi linnadesse, kus on rohkem vaatajaid: Narva, Pärnu, Viljandi, Tartu, Haapsalu ja teised linnad. Oluline ongi siin, et oleks paralleelne, mitte monopoolne levi. Meil on kujunenud olukord, et näidatakse Ameerika kommertsfilme ja friigifilme, aga Euroopa kino – Soomes, Rootsis, Prantsusmaal tehtu – peaks ka meieni jõudma.
Toetatakse teatreid, et need saaksid ringi sõita. Riigi investeeringud lähevad kohalikele kultuuriasutustele, kohalike spordirajatiste rajamiseks.

Kuidas edeneb ringhäälingu reform?
Miks meil on vaja ringhäälingute ühendust? Põhjused on eelkõige tehnilised. Me vajame uut tehnoloogiat ja efektiivsemat organisatsiooni. Samuti muutust sisus, et tegelikkuse käsitlus poleks nii kitsas, nagu me mõnikord ETV uudistesaadetes näeme.
Senise kava järgi oleks kulutused läinud uue maja ehitamiseks, millel tegelikult ringhäälingu enda arendamiseks tähtsust ei ole. Plaanis oli võtta tohutu laen, mida tulnuks maksta aastani 2026 ja umbes 20 miljonit krooni igal aastal. Aga teletehnika vananeb 6–7 aastaga ning panna end nii pikaks ajaks võlgadesse kinni, oleks minu meelest väga kergemeelne.
Selliseid pisiasju on veel. Ma lähtun mõistlikkuse põhimõtetest, sest rahakott pole suur ja kogu küsimus on valikutes, et tulemus oleks nende kulutuste juures maksimaalne.

Kuidas kommenteerid oma ütlemist, et kaugust võib ju staadioninurgas 12 meetrit hüpata, kui aga keegi sellest midagi ei tea, pole tulemusel tähtsust?
See puudutab tegelikult meedia rolli. Meedia on tänapäeval tegelikkuse määraja, ta määrab ära selle, mida inimesed tegelikuks peavad. Meie kokkupuude tegelikkusega on üha väiksem: autoga hommikul tööle, 8–9 tundi laua taga, siis läheme töölt koju ja vaatame televiisorist, mis tegelikult on juhtunud. Kuid meedia antud pilt pole adekvaatne, toimub tegelikkuse ühekülgne reduktsioon.
Tegelikkus on alati keeruline ja igasugune ajakirjanduslik materjal on valikuline. Kui seda valitakse ühekülgselt, kui kultuuriline tööriistakast, mis ajakirjanikel tänapäeval kasutada on, on algeline, siis mõjutab see ühiskonna arusaamu kahtepidi. Esiteks: ei saa rääkida väga tõsiselt demokraatiast, sest demokraatia eeldab informeeritud publikut. Teiseks: pilt, mis me asjadest saame, mõjutab meie valikuid ja otsuseid. Saame asjadest teatud kujutluse ja neist kujutlustest lähtudes teeme otsuse, aga kui need kujutlused pole adekvaatsed, siis teeme valesid otsuseid.
Selline ühiskond on äärmiselt ebaefektiivne ja seepärast ei häbene ma seda öelda – ma pean meedia praegust olukorda Eestis väga halvaks. Millised on lahendused? Siin ei mängi rolli üksnes poliitilised otsused, vaid on vaja kokkuleppeid ja koolitust.

Kas ministrikohale asumist ei kahetse?
Mis siin ikka kahetseda on. Täna hommikul (20. mai – J. K.) käisin oma koduülikoolis Nordis lõpueksameid vastu võtmas ja eks ma tunne end õpetamisega seoses paremini Aga ma olen väljakutse vastu võtnud ja valmis väga kõvasti tööd tegema.

Sinu tulekut on saatnud ajakirjanduse suur rünnak. Millest on see tingitud?
Ma ei tahaks sellele palju tähelepanu pöörata, seetõttu on mu vastus lühike: kõigil inimestel on õigus olla loll, aga mõned kuritarvitavad seda õigust üliväga.

Ain Kaalep arvas, et sul oleks kõige õigem töötada lehetoimetuses korrektorina.
Korrektoritööd pole teinud, ajakirjanikuametit olen küll pidanud. Ma tean, et Kaalep ei tunne mind. Eks ta esitab lihtsalt oma kujutlusi ja mulle on see natuke üllatav. Ma ütleksin selle peale nii, et üldiselt tulevad vanadus ja tarkus käsikäes, aga seekord on tulnud vanadus üksinda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)