Vene kooli Eesti reform

URMI REINDE,      17. mai 2006


Cilja Laud võtab vene koolides eesti keelele ülemineku pingeid maha

2007. aasta 1. septembrist hakkavad venekeelsed koolid osa õppeaineid õpetama eesti keeles. Kuigi üleminek on käimas pikemat aega ja koolid on tasapisi ettevalmistusi teinud, on õhus siiski tunda hirmu. Oma kartusi on kohtumistel Haridus- ja Teadusministeeriumi spetsialistidega väljendanud nii vene koolide mõned õpetajad kui ka lastevanemad. Samuti on protsessi normaalset ja loomulikku kulgu juba palju aastaid häirinud teema ülepolitiseeritus.

Et pingeid maha võtta ja vältida teada-tuntud-kardetud nn Riia sündroomi, moodustas haridus- ja teadusminister Mailis Reps ühe esimese asjana ministeeriumis rahvusvähemuste hariduse osakonna, mille otseseks tööülesandeks sai Eesti vene gümnaasiumides eestikeelsele õppele osalise ülemineku rahulik tagamine.
Rahvusvähemuste hariduse osakonda juhib 1. jaanuarist 2006 Cilja Laud, endine Eesti Juudi Kogukonna esinaine, kelle varasemas tööelus on kirjas aastad töötamist Rahvusraamatukogu konverentsiosakonna juhatajana. Pole vaja kahelda, et tegemist on võimeka ja organiseerimissuutliku naisega, kel on rohkesti olulisi kontakte üle maailma.
Kirjutan seda sellepärast, et pärast Cilja Laudi ametissemääramist korraldasid teatud ringkonnad temavastase kampaania, mille tegelik eesmärk polnud tema rahvuse halvustamine, nagu see välja mängiti (miks peab just juut ajama vene asja???), vaid protsessi enda nurjamine. Et juba varakult saaks Eesti riigile taas esitada süüdistusi rahvusvähemustega toimetulematuses.
Cilja Laud ise oli sellise halvaloomulise kampaania üle siiralt üllatunud. Tema arvas hoopis, et inimesed peaksid rõõmustama, kui rahvusvähemuste asja hakkab ajama inimene, kes ise on samuti rahvusvähemuse esindaja ja kes ometi tunnetab, kui sügavad probleemid neil inimestel võivad olla.
Tunnistagem, eestlastel endil sageli selline empaatiavõime puudub. Puudub kahjuks ka kõrgetes ametites, puudub ka poliitiliselt oluliste otsustajate juures, kelle vastuvõetud suunistest hakkab lähtuma tegelik elu.

Vene kooli Eesti reform
„Reform – see on seadus," ütleb Cilja Laud. „Ja seadust tuleb täita." Ta kinnitab, et neid inimesi, kes siiralt tahavad sellele delikaatsele koolireformile omalt poolt kaasa aidata, näeb ta ministeeriumides ja kohalikes omavalitsustes, samuti koolides endis ootamatult palju.
„Neid inimesi, kes soovivad kiirendada mitte-eestlaste integreerumist Eesti ühiskonda, on palju rohkem, kui neid, kes seda ei soovi," kinnitab ta. „Aga muidugi jätkub töö nendegagi, kes veel kahtlevad. Esimene avaldus, mis kohe pärale jõuab, on see, et kõigil inimestel, kes elavad Eesti riigis, on tööturul võrdsed õigused. Iga inimene saab aru, et kui tahad tööd saada, pead keelt oskama, ja eelistatud on need, kes seda suudavad."
Riigikeel on niivõrd iseenesestmõistetav, et see lahing on eestlastel juba võidetud – võib Cilja Laudi sõnadest järeldada. Üks probleem jääb vaid nende venekeelsete pedagoogidega, kes on head aineõpetajad ja aastaid koolis hästi töötanud, aga kes eesti keeles ei suuda õpetama hakata. Teine probleem on lastevanematel, kes pelgavad laste õppeedukuse langust, kui need näiteks eestikeelsest geograafiast aru ei saa.
Eestis on 63 venekeelset gümnaasiumi. Cilja Laud koos oma kolleegi Olga Alpiga on käinud neist 52-s. Iga kool on täitnud ankeedid, mida nüüd uuritakse ja üldistatakse. Küsitletud on ka lastevanemaid.
„Kui vastused töödeldud, saame teile täpsemad andmed anda. Olles olukorraga kohapeal ise tutvunud, võin juba praegu öelda, et probleem pole mitte keeles, vaid kaadris, eriti Ida-Virumaal. Kui ikka õpetaja keelt üldse ei valda, on tal raske. Ja ta kardab. See hirm tuleb maha võtta."
Rahvusvähemuste osakond pakuks ühe abinõuna välja, et ajutiselt, üleminekuajaks, tuleks kõrvuti tööle rakendada kaks õpetajat. Üks annaks tundi eesti keeles, aga ta ei pruugi olla selle aine spetsialist, vaid näiteks eesti filoloog, kes on lõpetanud sama aine õpetamise täiendõppe. Venekeelne aineõpetaja võiks samal ajal olla konsultant või nõuandja, kes töötaks koos keelt oskava inimesega, aga eriti koos õpilastega. Konsultant on see, kelle juurde õpilane julgeb minna, kui ta eesti keeles mõnest asjast aru pole saanud. Veel parem, kui vene gümnaasiumis õpetaksid esimest viit eestikeelset ainet eesti õpetajad või bilingvaalid. Kahjuks napib aineõpetajaid ka eesti koolidel.

Elementaarne: eesti kirjandus – eesti keeles
Esimesed viis ainet, mis eesti keeles kohustuslikuks tehakse, on eesti kirjandus, geograafia, ühiskonnaõpetus, muusikaajalugu, Eesti ajalugu.
„Elementaarne, et eesti kirjandust õpitakse eesti keeles!" hüüatab Cilja Laud. „Inimkonna hariduse ajalugu on ammu kinnitanud, et originaal on tõlkest parem."
Sellega peab nõustuma. Omagi kooliajast on meeles, et Pushkin eesti keeles ja Pushkin vene keeles olid kaks ise asja. Miks eestlased on endale pähe võtnud, et venelased Tammsaaresse samamoodi ei suhtu?!
„Ühiskonnaõpetus jällegi annab vene lastele terminoloogia, mis aitab edaspidi selles ühiskonnas elada ja toime tulla. Ja samuti ajalugu! Ajalugu ei ole must ega valge, vaatamata sellele, et meile seda mõnikord väidetakse."
Seepeale meenutab Cilja Laud kirgi Lihula samba eel ja järel, ning küsib: „Ega te ometi ei arva, et Eesti riik ei sõltu ülejäänud maailmast? Aga tarkade inimeste hoiatusi, kes püüdsid Eestile juba enne samba püstitamist head nõu anda seda mitte teha, kuulda ei võetud – väga kõrgel tasemel. Kas te arvate, et vene koolides seda teemat ei käsitletud?
Käsitleti küll. Aga seda võib edaspidi teha eesti keeles. Vene lapsed saavad eesti rahva ajaloolistest kannatustest väga hästi aru. Kõik sõltub õpetamisest."
Cilja Laud räägibki, kui asendamatult oluline on õpetaja isiksus ja kui tähtis see, kuidas ta maailmast õpilastele pildi joonistab. Ja ta rõhutab veel kord: mitte keel, vaid isiksus on esmane.

Kõik tegelevad, töö käib
Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool ja Eesti Muusikaakadeemia on kaasatud õpetajate täiendamise programmi. Valmivad uued õpikud, valmistatakse ette sobivat metoodikat.
„Kõik tegelevad koolireformiga," ütleb Cilja Laud. „Valitsus on kinnitanud tegevuskava ja meie peame sellest kinni." Koolides toimuvad arutelud ja iga probleemi võetakse tõsiselt. Aga et pingeid võib esile kerkida, on loomulik.
„Õpikuid ja sõnaraamatuid saavad koolid tasuta," toob Cilja Laud välja veel ühe aspekti, millele on mõeldud. Et keegi ei saaks öelda: pole raha eesti keelt õppida! Ülejääva raha eest, mis muidu kuluks õpikute muretsemiseks, võikski palgata need eespoolkirjeldatud konsultantõpetajad, pakub Cilja Laud veel ühe lahenduse.
Juba täna on paljudes vene koolides eestikeelseid õppeaineid. Lapsed räägivad riigikeelt üha paremini ja ülikoolidesse minnakse juba eestikeelsena.
Haridusministeerium on välja pakkunud, et eesti keelele üleminekut võiks alustada eesti kirjandusest – kõikides koolides üheaegselt. Siis saavad lapsed rahulikult ka kooli vahetada.
Vene koolide õpetajatelt võtab osa pingeid maha teadmine, et 2008. aastal saab 30% neist pensioniealiseks. Nooremad on reformiks rohkem ette valmistunud.
„Iga reform on motiveerimise ja stimuleerimise süsteem," võtab Cilja Laud kõik lihtsalt kokku.
Jääb üle vaid kahetseda, et mõnda muudki reformi 1990ndatel sedavõrd põhjalikult ja hea tahtega käsile ei võetud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)