Ühe kodaniku manifest: vajame poliitbürood!

AHTO VESMES,      14. veebruar 2007


Viimasel ajal on Eestis moodi läinud manifestikirjutamine. Äsja said sellega hakkama Tööandjate Keskliit ning Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit. Lihtrahva keelepruuki tõlgituna: esimene kutsus üles riigile ja rahvale vähem raha andma, teine – riigilt rohkem raha nõudma. Loodan, et kummalgi manifestil ei lähe nii nirusti nagu 1848. aastast pärineval kompartei manifestil.

Usinasti meie ajakirjanike kui seitsmenda võimu esindajate tegemisi jälginuna teen ettepaneku panna kokku selline elusuunamisorgan nagu poliitbüroo. Sellesse aga ei tohiks kuuluda mitte ükski poliitik ega isegi ärimees, vaid see koosnegu ainult meediatippudest.

Poliitbüroo moodustamise põhimõtted

Küsite, miks siis nii? Loomulikult sellepärast, et üksnes mõningad ajakirjanikud teavad, kuidas peaks Eesti maad ja rahvast õigesti valitsema. Mis sellest, et Eesti meedial on avaliku arvamuse küsitlustes kõige madalam reiting. Küll see peagi kerkib eelviimaseks!
Poliitbüroosse peaksid kuuluma ainult ülitargad, eksimatud ja täiesti sõltumatud. Need, kes arvavad teadvat, et meie poliitikud on oma tegemistes lihtsalt äpud.
Kes isikuliselt peaks poliitbüroo moodustama? Muidugi mitte keegi. Kas omaaegse ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo moodustas keegi? Ise tegid ära – kas üks, kaks või kolm nägu, see polegi tähtis. Nii meilgi. Aga legitiimsus? Milleks veel toda!

Poliitbüroo pädevus

Siinkohal ei kipuks ma juhtnööre jagama. Peaasi, et annaalides saaks kirja – ÜK(b)P ajaloo lühikursust parafraseerides – poliitbüroo naelutas need või teised isikud häbiposti ja asus järjekordseid ülesandeid lahendama. Mis see „naelutamine" tähendas, seda peaksid ajalugu õppinud teadma. Ent praegu on uus aeg ja vaevalt nii hullusti enam läheb. Siiski aga soovitaksin sellel seltskonnal kirja panna ka oma manifesti – sellest saaks väga meeliköitev lugemine.

Poliitbüroo liikmed

Tervet nimekirja ei tihka välja pakkuda, aga tuumiku visandaksin lauslugupidamisest küll. Esinumbri positsiooni suisa peaks hõivama Anvar Samost. Mees, kelle eneseteadvus on lausa taevakõrgune. Uskumatult pädev sell, kes teab viimase instantsi tõdesid seinast seina ja veelgi kaugemale. Ta ei varja oma terasest (stalnõje) tõekspidamisi ja söandab neid vähimagi süümepiinata õhku paisata. Meenutagem siinkohal ühe igivana anekdoodi lõppu: "Jääb nii nagu pikk (vabandust, paks) ütles!"

Võin küll aimata, kes on Anvari salaarmuke tänaste erakondade seast, aga pelgan välja öelda. Lisaks on ta oma suurepärase filtreerimisoskusega üliheaks eeskujuks paljudele toimetustele.

Teiseks meheks pakuksin Kalle Muuli. Igatpidi arukas mees, kes küll vahel oma sõltumatuse näitamiseks püüab kameeleoni etendada, aga see ei tule tal hästi välja – põhivärv jääb ikka näha. Peale selle hoiab ta peos ja oma värvi man mitmeid jüngreid, kes talle suhu vahtides mida tahes kirja panevad, nii et loe ja imesta. Normaalne inimene muigab, kui Postimehe teisel leheküljel neid naljakaid hiromantilisi arvamusmunakesi vaatab.

Kolmandaks soovitaksin poliitbüroosse kunagise diplomaadi Mart Helme. Kauaaegsest diskreetsusnõudest vabanenuna on ta nüüd oma sapikraanid lahti keeranud ega jäta Eesti välispoliitikast enam kivi kivi peale. Sapipritsmeid jätkub tal ohtralt ka kogu ülejäänud ilmale – ikka ja jälle ainuõiget kurssi välja pakkudes.

Omamoodi tasakaaluks eelnimetatutele tuleks poliitbüroosse ehk värvata ka Toomas Hendrik Ilvese (THI) ordeni kavaler Aarne Rannamäe. Ehk sellepärast, et välispoliitikas tal nupp nokib kenasti, kuid sisepoliitikas võib tema sõltumatus erinevalt eelmistest kaheldav olla. Oma sõnul on ta Eesti riigi ja valitsuse peale üpris pahane, sest 90ndate aastate algul pidi ta enda arvates ainukese eestimaalasena talonge lõikama. Selge see, kellele ta nüüd seda ei andesta.

Mõni võib imestada, kui pakun viiendaks poliitbüroolaseks Peeter Oja. Väga mitmekülgne kõrgintelligent igal juhul! Ja pealegi on Anvarile vaja teletola, kes tema ees kamaarushkat tantsiks nagu Nikita kunagi Jossifi enda ees seda tegi. Pealegi on Peetril olemas ülimast patriotismist ja õiglustundest kantud füüsilise mõjutamise võime.

Kuues pretendent on riigipalgaline Karin Hallas-Murula. Kuivõrd ta pole niisugusest asjast nagu ametieetika üldse midagi kuulnudki, sobib ta poliitbüroosse küll. Karini võitlused meie linnade ilu ja väärtuste säilitamise eest peavad tasutud saama. Teritanud küüsi Eesti Rahva Muuseumi projekti jm kallal, on ta nüüd jäägitult haaratud EKP Kongresside Palee kaitsmisega. Kiiduväärt ettevõtmine endiste kommunistide rõõmuks! Juba vanad roomlased arvasid, et „quod licet iovi, non licet bovi" ehk mis lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale.

Poliitbüroo liikmekandidaadid

Heameelega pakuks sinnagi ühe daami, kuid kõhklen veidi, sest ma ei tea, kas Tiina Jaakson, kes ühegi emotsioonita "Aeg luubis" teksti monitorilt maha loeb, on selle ise kirjutanud või on seda teinud toimetaja Kaarel Tarand. Kui on, siis soovitan teda, kui ei, siis on Kaarlil poliitbüroosse eesõigus.

Samuti kõlbaks ETV-s figureeriv Kadi Alatalu, kelle lood silmanähtavalt avalik-õigusliku firma patroonidele meeltmööda moel konstrueeritud on, s.t vastavalt rahva õiglustundele õigetpidi kaldu.

Ma ei tea suurt midagi Eesti Päevalehe värske toimetaja Liisa Past'i poliitbüroolikust andekusest, kuid kaldun arvama, et see Liisu on juba palju ära teinud valimiste diskrediteerimiseks. Tema püüdlik kihutustöö hääletussedelite rikkumiseks teenib ju poliitbüroo põhipostulaati: vähendada legitiimse riigivõimu autoriteeti meediagurude kasuks.

Panekski nagu punkti – komplekt peaaegu koos. Hakka muidu veel hiljem seletama, miks mõnigi tipptegija välja jäi!
Aga kuidas ikkagi jätta välja „pealtnägijad", pikaaegne Eesti telemeedia esipaar?
Vahur Kersna on rahvamehelikult osav sõnaseadja, vapustav ja erudeeritud giid. Talle sobib ka iroonia, kuid tema imagoga ei klapi põrmugi kokku õelutsemine ja mõnitamine, millega ta vahel harva on küll patustanud. Seepärast väärib patukustutuskirja!

Mihkel Kärmas aga meenutab mulle meest, kes on kodus vanni vahustit täis lasknud ja õpib seal liblikstiilis ujumist. Algul efekt missugune, aga tagajärg: vaht ja sogane-segane vesi.

Veel tunnen tulist kahju kindlalt poliitbüroosse kuulumise au väärivate meediagurude ja arvamusliidrite poliitikasse siirdumise pärast.
Üks on Marek Strandberg, meie Tommaso Campanella ("Päikeseriigist" asemel "Tuuleriigist"), Ostap Bender ja Jaan Tatikas ühes isikus.

Teine olnuks üliandekas sõnaseadja, luts-libekala Hannes Rumm, kes nüüd ootab pikisilmi oma ikooni ees visiooni, mis meid Euroopasse viiks. Mina ootan ka, kuigi ei taipa, mis sealt läänekaartest veel toredat oodata oleks. Lõbumajad, mängupõrgud, maksupetturid, narkomaania, AIDS, homoparaadid, paparazzod, sõltumatud tänavameeleavaldused ja miljonärid oleme juba saanud. Tõsi küll – punased laternad puuduvad, streike napib, eurod on kaugel, eetikat just üle ääre ei aja. Aga miskit nagu ootaks veel. Meelde tuli! Euroopa palka ja pensioni!
Lõpetuseks ei pääse mõnede manifestlike sõnade pealelugemisest.

Poliitbüroo tööjuhend

1. Tehke kõik, et poliitikuid manada, hoida neid pidevalt hirmu all. Kui näiteks mõni käealune näeb mõnda poliitikut Säästumarketis, teatage kohe, et too müüs ostetu kallimalt edasi Stockmanni ees. Skandaaliks piisab!
2. Mõistke otsustavalt hukka populism, s.t kui rahvale lubatakse midagi: tööd, head palka-pensioni, kortereid, teid jms. Näidake, kui kahjulikud need lubadused kõik on.
3. Naerge välja erakondade valimisplatvormid. Tehke seda siis, kui need omavahel mõneti sarnanevad, kuid ka siis, kui need erinevad.
4. Suurendage heakskiitu uutele kaasvõitlejatele – oma endisele parteile noa selga löönud ülejooksikutele.
5. Võtta kohe kõigilt keskerakondlastelt ja nende koolivendadelt ja -õdedelt näpujäljed. Nii tunneksite ennast turvalisemalt. Kas aga tasuks võtta näpujälgi Meelis Lao, Imre Araka või teiste koolivendadelt, selles julgeksin vapralt kahelda.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)