Tulevase Valgevene poolt

Jörgen Siil,      08. märts 2006


Vladimir Velmani juhtkiri Valgevene teemal eelmise nädala Kesknädalas tekitas lihtsalt nõutust. Minu jaoks on see kergelt öeldes kummastav, et Eesti valitsuserakonna saadiku ja parlamendi Valgevene toetusrühma esimees väljendab selliseid seisukohti.

Olen küll kursis Keskerakonna ja Putini erakonna Ühtse Venemaa koostööleppega ning Mailis Repshi ütlustega Marimaal, kuid need on saanud veel panna vastavalt kas propaganda või kogenematu ministri arvele ja siiamaani on tundunud, et valitsusvastutust kandes käituvad Keskerakonna poliitikud riigi ja Euroopa Liidu (EL) välispoliitilisele liinile kohaselt. Nüüd tundub aga, et see on olnud vale lootus ja vähemalt osadel Keskerakonna inimestel on ikka täiesti teised väärtushinnangud ja arusaamad kui keskmisel Lääne kultuuriruumi kuuluval poliitikul. Eriti kurb oli mul Velmani artiklit lugeda veel seetõttu, et samal päeval teatati ühe opositsioonikandidaadi, sotsiaaldemokraat Kozjulini läbipeksmisest.
Artikli piiratud mahu tõttu ei jõua ma Velmani artiklit otseselt üks-ühele kritiseerida: kes on teemaga kursis, sai isegi aru, mis artiklis viga oli; kes aga pole kursis ja usub pimesi Velmani ütlusi, neid ma ka siin veergudel ei veena. Küll aga tahan oma lühikese artikliga näidata algajale ja õppimishimulisele Valgevene huvilisele sealse praeguse olukorra kiirtutvustuse läbi Velmani artikli põhiteeside kriitika.

Esmalt tahaksin lühidalt peatuda Velmani peamisel argumendil, et peaksime suhtlema ka Valgevene praeguste võimudega, et läbi nende mõjutada demokraatlikke protsesse. Siinkohal pean alustama sellest, et tuleb parandada Velmani nimetatud „fakt", et enamik valgevenelasi toetab hetkel praegust presidenti Lukaðenkat. Riigis, kus puudub vaba press ja sõnavabadus, st riigi ametlikust arvamusest teised seisukohad-isikud ei saa eetriaega ja seeläbi ei saa Valgevene isikud vajalikku teavet, et kujundada oma poliitilisi vaateid ehk toimub inimeste ajupesu, ei ole õige rääkida sellest, et kellelgi on suur toetus, kuna tegemist puhtakujulise manipulatsiooniga võimude poolt. Ning siin teised küsimused, nagu see, kas küsitlused, millega uuritakse Lukaðenka toetust, on läbi viidud erapooletute organisatsioonide poolt või kas teistel kandidaatidel on üldse teisi võimalusi oma vaateid rahvale tutvustada (kogenemisvabadus jne), ei oma enam tähtsust. Vladimir Velmanile peaksin siinkohal meelde tuletama sedasama NLi, mille kohta ta oma artiklis näite tõi, pressi – kindlasti oli ametlikult NLi liidritel ka suur toetus oma rahva hulgas.
Teiseks, probleem suhtlemisel n.ö võrdsetel alustel, nagu Velman soovib, praeguse Valgevene juhtkonnaga seisneb selles, et esiteks on nad seotud paljude „kadunud" inimeste kadumisega ja seetõttu puudub paljudel kasvõi luba siseneda ELi ruumi ja et Eesti parlamendiliikmed sõidavad Valgevenesse sealse mittedemokraatlikult valitud parlamendi liikmetele edastama muret Valgevene pärast … no ma ei tea. Usun, et sealsed parlamendiliikmed on kursis sellega, et nad on Euroopa viimase diktatuuri kaastöölised ja kiusavad taga teisitimõtlejaid, samuti ei ole ma kindel, et enamus Eesti parlamendiliikmeid soovivad suhelda võimalike mõrvade käsuandjatega. Ning Valgevene juhtide legitiimsusest ei saa üldse rääkida – nii et keeruline on kedagi teist selles riigis toetada, kui sealset opositsiooni, lisaks oleks see ka kindlasti aja ja raha raiskamine, sest peale kümmet aastat on selge, et sealne reþiim ei soovi ennast muuta. Vladimir Velmanile teadmiseks veel, et keegi ei kirjuta Valgevenele ette, kuidas sealsed inimesed elama peaksid, vaid Lääne soov on, et lõppeksid teisitimõtlejate kadumised, oleksid tagatud kõikide, k.a opositsiooni õigused, et inimesi ei pandaks vangi sellepärast, et neil on teised vaated, kui riigi juhtkonnal kodanikuõigused jne, ühesõnaga, et oleks demokraatia. Ja seepärast toetatakse opositsiooni, kuna nemad on lubanud need õigused tagada. Loomulikult seda võib nimetada teiste riikide siseasjadesse sekkumiseks, kuid see on juba alates 90ndatest saanud Läänes tavaks, et oma n.ö piirkonnas ei sallita, et toimuksid inimeste tapmised poliitilistel, etnilistel või muudel põhjustel ja selle on omaks võtnud ka enamus Lääneriikide (kuhu ka Eesti nüüd teatavasti kuulub) poliitikuid.

Teine läbiv teema Velmani artiklis on see, et nagu oleks Valgevene opositsiooni toetamine Eestis vaid Isamaaliidu soov, et selle kaudu probleemi pisendada. Tuletan siiski meelde, et Valgevene opositsiooni toetamine ei ole mingi kitsas Isamaaliidu idee, vaid seda toetavad Eesti kodanikuühendused Avatud Eesti Fondi eestvedamisel kui ka teised suured poliitilised erakonnad (ResPublica, Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid), nii et siin on kaasa löömas ka laiem Eesti avalikkus, rääkimata teistest riikidest. Näiteks võtsid Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee jaanuaris ja Euroopa Parlament veebruaris vastu samuti sarnased Valgevene-teemalise resolutsioonid.
Lisaks üritab härra Velman näidata, et Res Publica soov on Riigikogu Valgevene avaldust toetades USAle pugeda. Selliste lapsikute arvamuste kohta saab öelda vaid üht: Eesti on läbi ELi ja NATO liikmelisuse saavutamise ennast selgelt positsioneerinud Lääne väärtushinnangute ja koostöö ruumis, kus toetatakse üksteist ning ollakse vastu inimõiguste rikkumistele. Ja fakt, kas USA Senat sellise resolutsiooni vastu võtab või mitte, ei oma isegi tähtsust – Eesti suutis ise näidata, et kuulub selles väärtuste ruumi, kuhu Vladimir Velman soovib et me ei kuuluks. Üldse on Velmani artikkel täis nõukogude aja propagandaväljendeid, mis minu kui 25aastase isiku jaoks näitab, et ta elab hoopis teises maailmas, kus enamik teisi eestimaalasi – pakun, et nii 15 aasta taguses.
Lõpetuseks soovin härra Velmanile öelda, et ei Andres Herkel ega USA ja Euroopa riigid ole Venemaa vastu, vaid sellise demokraatliku Venemaa poolt, kust ta kahjuks on viimasel ajal eemaldunud. Ning rääkides Valgevene-Vene liidust ning öeldes, et „seda ei soovigi sündida lasta need, kes on huvitatud ühe poolusega maailmakorrast" tundub Vladimir Velman soovivat vist tagasi külma sõja aegset kahe poolusega maailmakorda, kus ühel pool ebademokraatlik ja sõjaliselt agressiivne Venemaa ning teisel pool demokraatlik Lääs. Selle peale tekib aga minul küsimus, et kelle heaks härra Velman tegelikult töötab.

(Autori kirjaviis muutmata.)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)