Integratsioon on kahesuunalise liiklusega tänav

TOIVO KEVA,      26. juuli 2006


Eestis on harjutud sellega, et integratsioon tähendab vaid siinelavaile vähemusrühmadele – eelkõige venelastele – eesti keele, kultuuri ja tavade võimalikult kiiret ja täielikku selgeksõpetamist. ?ldjuhul hinnatakse selle protsessi tulemuslikkust teisekeelsete inimeste võimega sulanduda Eesti ühiskonda, hankida nõutav eesti keele oskus ning üleöö muutuda igas mõttes "eestimeelseks".

Viimased avaliku arvamuse küsitlused osutavadki, et üha enam mitte-eestlasi seostab oma tulevikku Eestiga. Nende keskmised sissetulekud lähenevad põhirahvuse omale. Eelkõige Lõuna- ja Lääne-Eestis püüavad paljud venekeelsed inimesed juba omal algatusel suhelda eestlastega riigikeeles, samal ajal kui seni keeleliste enklaavidena püsinud Ida-Virumaal, Paldiskis ja mõningais Tallinna linnaosades peavad algatuse tegema sageli veel eestlased ise. Esineb samuti kahetsusväärseid erandeid, eriti teenindusasutustes, kus kõigest hoolimata pole võimalik eesti keelega hakkama saada.

Projekt kulgeb üllatavalt edukalt

Töötanud aastaid integratsiooniprojektiga "Minu riik", võin veendunult väita, et venekeelsete inimeste, eriti noorte integreerimine Eesti ühiskonda kulgeb siiski järjekindlalt ja tegelikult üllatavalt edukalt. Eesti riigi panustus koos märkimisväärse rahvusvahelise abiga nii eesti keele õpetamisse kui ka meie riigi seaduste ja ajaloo tutvustamisse siinsetele rahvusvähemustele on andnud kiiduväärt tulemusi.
Projekti "Minu riik" raames oleme toonud alates 2002. aastast enam kui 30 000 Eesti vene koolide 9. ja 12. klasside õpilast ja nende õpetajat Tallinnasse – nii Vabariigi Presidendi kantseleisse ja Riigikogusse kui ka Vabariigi Valitsuse hoonesse. Neile on räägitud ja näidatud, kuidas Eesti riik toimib, sest paljudel noortel puudub vähimgi ettekujutus demokraatliku riigi toimemehhanismidest. Oleme andnud neile elementaarseid teadmisi oma riigi kodanikuks olemisest, sellega kaasnevatest õigustest ja kohustustest. Nii kooliõpilased kui ka nende kasvatajad on suhtunud niisugusesse inimlähedasse integratsioonitöösse väga positiivselt ja möönnud, et see on tihendanud õpilaste ja nende perede sidemeid oma tänase kodumaaga.

Eestlaste hoiakud on muutunud pigem tõrjuvaks

Paraku küsitlustulemused näitavad ka vastupidist tendentsi: eestlaste hoiakud rahvusvähemuste suhtes on muutunud pigem tõrjuvaks ning üha suurem hulk eestlasi peab ennast muulastest "paremaks". 2005. aastal avaldatud Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse (MEIS) uurimusest, mille jaoks küsitleti 1200 inimest vanuses 15–74 aastat, ilmnes, et 78 protsenti eestlastest peab venelasi endast erineva mõtlemise ja käitumisega inimesteks ning 59 protsenti tunnistas, et see häirib neid. Kolm aastat tagasi olid samad näitajad vastavalt 60 ja 46 protsenti.
Paljud eestlased pole rahul integratsiooniprotsessi kiiruse ega kõikehõlmavusega. Lõimumise asemel oodatakse pigem vene elanikkonna kiiret ja ühemõttelist sulandumist eestlaste hulka, assimilatsiooni ehk Ameerika malli järgi omamoodi "estoniseerumist". ?htaegu unustades, et tõeline integratsioon on alati kahesuunalise liiklusega tänav, millel kulgedes ka põhirahvuse esindajad peavad tulema teistele rahvastele vastu, muutes selles protsessis ka oma hoiakuid, olles avatumad, sallivamad ja kultuursemad. Üksnes vastastikku rikastavas kooselus pääsevad mõjule kõigi rahvuste parimad küljed, surudes ühtaegu maha rahvuslikku kitsarinnalisust ja ksenofoobiat.

Integratsioon pole pelk keeleõpe

Integratsiooniprotsessi mõistetakse kohati lihtsustatult, üksnes keeleõppena. Teatavasti valdav enamik ühiskonna ainelisest toetusest lõimumisse kulubki formaalsele keeleõppele. Tegelikult peaks integratsioonis valdavaks olema suhtlus-, mitte pelk keeleõpe. Kui haridusminister Mailis Reps mullu kevadel julges arvata, et ta ei kavatse Narva vene koolides jõuga kehtestada keelenõudeid õpetajatele, vaid esmatähtis on koolituse pädevus, sattus ta keeleliste puristide terava rünnaku alla.
Nagu osutavad välismaa kogemused, näiteks iirlase Paul Downesi poolt Eestis tehtud tähelepanekud, võib pearõhu asetamine üksnes kõigi muukeelsete laste keeleõppele, unustades nende isikupärased võimed ja kalduvused, anda soovitule vastupidise ja isegi väga negatiivse tulemuse. Me võime saada puuduliku keeleoskusega, kibestunud, vaenuliku või koguni asotsiaalse noore inimese, kes otsib oma tarbetusele ja võõrandumisele abi alkoholist ja uimasteist. Sunduslik keeleõpe ei tohiks kuidagi ohustada noore inimese rahvuslikku identiteeti ega sotsiaalseid suhteid tema mikrokeskkonnas. Ka primitiivselt rakendatud keelekümblus ja pereõppes keskendumine vaid keeleoskuse mehaanilisele omandamisele võib anda samasuguse, miinusmärgiga resultaadi. Mingisugune eesti keele oskus ehk tekibki, aga Eesti ühiskonnast võõrandutakse sellega veelgi enam.

Kaks kogukonda peaks rikastama teineteist

Meil tuleks leppida mõttega, et kauaks ajaks jäävad Eestis, eriti senistes vähemuste peamistes enklaavides, elama kaks erineva keele ja kultuuriga kogukonda. Ent loodetavasti kaks sellist kogukonda, kes väärtustavad ja rikastavad teineteist. Nende kogukondade noored suhtlevad mitte ainult "linnukese" pärast korraldatud sõprusüritustel, vaid ka oma igapäevases elus, koolis, pidudel, spordivõistlustel, harrastustegevuses. Lammutada tuleb eelkõige sotsiaalpsühholoogiliste eelarvamuste müürid nende inimeste vahel, küllap siis tuleb ka loomulikumalt oskus suhelda ühises keeles või ka ühistes keeltes, eelkõige aga üksmeeles.
Integratsiooniprojektide vedajana unistan ka meie meediakanalite eelarvamusvabamast suhtumisest integratsioonitöösse, et see ei piirduks vaid kramplike naeratuste ja kõmuliste teemadega "Unetuse" saates. Mis tänaseks on otsa saanud ja kus iga hinna eest püüti saavutada mingit tehislikku tasakaalu ning tõlkida vastastikku iga sõna, nagu istuks kulisside varjus tuletõrjuja kõrval ka karm keeleinspektor, kes püüab iga hinna eest kellelegi eksimuse eest trahvi määrata.
Miks mitte korraldada ETV-s "Minu riigi" projekti eeskujul sellist noorteprogrammi, milles osaleksid kõigi meie maakondade ja Tallinna noored rahvusest ja keelest hoolimata, kus tutvustataks ühiskonna toimemehhanisme, sealhulgas maakonna ja linna tasemel, lahataks avameelselt kohalikke noorteprobleeme, demonstreeritaks sealseid ühiseid ettevõtmisi, musitseeritaks, võisteldaks mälumängus jne.
Nii kaoksid ausat teineteisemõistmist takistavad pseudoeelarvamused.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)